Heiki Hepner, Riigikogu Isamaa fraktsiooni liige
Eelmise nädala Raplamaa Sõnumite juhtkiri lahkas 13. juunil alanud koalitsiooniläbirääkimisi ja tegi seal etteheiteid Isamaale, kes koalitsioonikõnelustele tulnud oma ettepanekutega ja justkui ei näitavat piisavat innukust läbirääkimiste edenemiseks.
Olgu kohe alguses öeldud, et Isamaa on läinud läbirääkimistele heauskselt sooviga kokkuleppele jõuda ning mingeid teisi paralleelläbirääkimisi me ei pea. Samuti oleme olnud valmis märksa intensiivsemateks kõnelusteks ning meie taha pole ajakava jäänud. Samas anname aru, et juhtpartneri Reformierakonna ajakava tänu valitsusvastutusele võib olla pingelisem ning läbirääkimisteks vaba aja leidmine keerulisem. See aga ei saa olla vähimakski põhjuseks pealiskaudsuseks läbirääkimistel.
Kas eelmine valitsus lagunes üldsõnalisest koalitsioonileppest või koostöövaimu puudumisest, jäägu igaühe enda otsustada. Ühes olen ma küll täiesti veendunud. Eesti ei vaja kõlavate nimede ja loosungitega ametisse astuvat valitsust, vaid selgete kokkulepetega konkreetsetele eesmärkidele pühendunud üksteist usaldavat valitsust. Parem kulutada aruteludele ja kokkulepete saamisele täiendav nädal kui hiljem altkulmu põrnitsedes kuude kaupa kakelda.
Koalitsiooniläbirääkimistel toovad partnerid lauda teemad, mis ühiskonda nende arvates kõige enam puudutavad. Ega seekord ole teisiti. Siiski tuleb arvestada võimaliku koalitsiooni lühiealisusega (valimisteni on jäänud alla üheksa kuu) ja erilise julgeoleku olukorraga, mille on tekitanud Venemaa jõhker agressioon Ukraina vastu. Eelöeldust tulenevalt ongi Isamaa läbirääkimistel tõstatanud neli olulist tuumküsimust, mis meie jaoks on praeguses olukorras kõige pakilisemad.
Tänases julgeoleku olukorras ei saa mööda vaadata kaitsevaldkonna täiendavast rahastamisest. Ukraina sõda on veenvalt näidanud, et vaatamata sellele, et Eesti on olnud oma julgeoleku tagamisel õigel teel ja eeskujuks suurele osale lääne partneritest, on senised otsused olnud ikkagi ebapiisavad. Uuel koalitsioonil tuleb kohe astuda päris mitu sammu sõjaliste võimete arendamiseks. Ühe näitena võib tuua meie õhukaitse mitmekihilise lahendamise – lühimaa õhutõrje võimekuse suurendamine, keskmaa õhutõrje võimekuse loomine ja kaugmaa õhutõrje osas lahenduste otsimine koos liitlastega.
Teine tuumküsimus on inimeste toimetulek. Ei lähe päeva, kus me ei räägiks muretoonil lähenevast sügis-talvisest perioodist, mil meie energiakandjate hinnad saavad olema suure tõenäosusega veel kõrgemad, kui nad olid möödunud kütteperioodil. Ja ega nad ole praegugi madalad. Pigem ikka väga kõrged, ainult et kütta pole vaja ja elektrit kulub suvel vähem. Elektrihinda aitaks ohjata elektrituru reform. Me ei pea selleks jalgratast leiutama, vaid piisab, kui vaadata, mida on teinud teised riigid. Isamaa ettepanek on turgu valitsevat ettevõtet (Eesti Energia) kohustada elektrit kodutarbijale müüma börsiväliselt omahinnaga, millele on Konkurentsiameti poolt kooskõlastatuna lisatud mõistlik kasumimarginaal.
CO2 kvoodirahaga, mis on ebanormaalselt kõrge, tuleb teha tasaarveldus. Nii väheneks elektrihind mitu korda. Samuti tuleks vähendada energiakandjate käibemaksu 9 protsendile. Kuna tänaseks on energiakandjate hinnad tõusnud enam kui kaks korda, ei tähenda käibemaksu vähendamine täiendavat survet olemasolevale riigieelarvele. Energiahindade ohjamine aitab pidurdada ka inflatsiooni, mis praegu on sõna otseses mõttes pöörane.
Kolmas teema on peretoetuste reform, mis peaks andma peredele kindluse, et nad saavad hakkama ka siis, kui perre sünnib laps. Eesmärk on suurendada esimese ja teise lapse toetust, aga ka peretoetusi, kui lapsi on peres kolm või enam. Arvestades meie senist kehva praktikat toetuste korrigeerimise osas elukallidusega, on igati asjakohane tagada peretoetuste indekseerimine lähtuvalt elukalliduse kasvust. Nii Eesti Lasterikaste Perede Liit, kelle liikmeks olevates peredes kasvab üle 12 000 lapse, kui ka Eesti makromajanduse juhtivaid teadlasi Raul Eamets peavad seda algatust väga oluliseks. Selle eelnõu eesmärk on ühelt poolt meie perede toimetuleku tagamine ja teiselt poolt Eesti riigi demograafilisest vetsupotist väljatõmbamine.
Viimane tuumteema on eestikeelsele haridusele üleminek. Raplamaa rahvale võib tunduda see küsimus ajast ja arust, aga paraku Tallinnas, Ida-Virumaal ja mitmel pool mujalgi see nii ei ole. Uus loodav koalitsioon peab astuma jõulisi samme üleminekuks eestikeelsele haridusele nii lasteaedades kui ka üldhariduskoolides. Hea eesti keele oskus tagab parema hariduse, palga kui ka meie kultuuriruumist arusaamise.
Kuigi kõik neli teemat on julgeoleku erinevate tahkudega seotud, ei ole Isamaa maalinud mingeid punaseid jooni partneritele. Samas oleme avalikult juba enne läbirääkimisi välja ütelnud, et me ei ole mingi suvaline aseaine, keda huvitavad ainult ministriportfellid. Viimased on vahendid rahva ja riigi teenimiseks ning koalitsioonilepingus püstitatud eesmärkide saavutamiseks, ei enamat. Kiirus ei ole kvaliteedi garantii, aga see ei tähenda, et peaksime põhjendamatult jokutama. Isamaa huvi on, et läbirääkimised liiguksid heas tempos ning keskenduksid kvaliteedile.
