Anne Ummalas
Eesti iseseisvusele ja rahvuse olemasolule on iseloomulik rahva ühine tegutsemine. Nii esimese kui ka teise vabariigi alguses sai hoo sisse seltside tegevus põllumajandusest ja teatritegemisest kuni priitahtlike pritsumeeste ja käsitöölisteni välja.
Täna ei leidu Eestimaal käsitöö harrastajat või ettevõtjat, kes ei teaks Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liitu. Just see liit edendab suurelt Eestis käsitöö teemasid – pärandteemade esiletõstmise, näituste, mardilaada, käsitöökodade ja muudegi ettevõtmiste korraldamisega. Liit sai selle aasta jaanuaris 30-aastaseks, aga olles 1929. aastal loodud Eesti Kodutöönduse Edendamise Keskseltsi järeltulija, koguneb tegutsemisaastaid juba 93.
Juubeliks valmis liidul oma tegevusest raamat „Päritud pärandamiseks“, kuhu on koondatud 30 aastat erinevaid tegevusi ja inimesi, üle 200 lehekülje meenutusi ja fotosid liidu olulistest tegemistest. Raamatut saab osta folkart.ee lehelt ja Tallinnast Kaarmanni ning Pika tänava käsitööpoodidest. Ka Rapla keskraamatukogus on raamat olemas.
Milleks keskselts?
Esimese vabariigi ajal tegutsesid enamikus piirkondades nais-, perenaiste vms nimelised seltsid, kus tegeldi muuhulgas ka käsitööga. Kõik seltsid soovisid korraldada kursusi toiduvalmistamise ja käsitöötehnikate õpetamiseks. Samuti oli väga oluline rahvarõivaste ja rahvakunsti laiem tutvustamine: mustrite ja kommete tundmaõppimine ja igapäevases elus kasutamine.
Taluperenaiste huvi nende teemade vastu oli suur. Laiema haardega inimesed aga mõtlesid juba siis võimalusele käsitööoskustega sissetulekut teenida. Töötus, eriti naiste hulgas oli märkimisväärne ja oma käteosavusega raha teenimine võinuks olla lahendus paljudele. Nagu tänapäevalgi, on just toodete müümine selles idees üks keerulisemaid. 1927. aastal loodi osaühing Kodukäsitöö, kus oli tootjaid palju ja üheskoos tegeldi käsitöö müügiga. Esimene äri avati Tallinnas Kullassepa tänaval.
Käsitöö Edendamise Keskselts pidi olema ideeline tugi juba toimivale süsteemile. Avati ka piirkondlikud osakonnad Pärnus, Viljandis, Paides, Tõrvas, Narvas ja Võrus. Käsitöö traditsioonide kestmise nimel oli keskseltsi tähelepanu keskmes instruktorite väljaõpetamine ja laialdane nõuandekohtade loomine. Koostati õppekavasid, tutvuti muuseumikogudega, anti välja õppekirjandust. Samuti suunati käsitöö õpetamist kutse- ja üldhariduskoolides.
Tänase liidu tegevus
Teemadering ja põhjendused on üsna samad ka tänasel liidul. Käsitööliidu paljudest tegevustest tooksin välja pärandihoidja tunnustuse. Aastast 1998 tunnustatakse isikuid ja seltse, kelle tegevus on märkimisväärset mõju avaldanud rahvakultuuri ja pärandi edendamisele. Just tunnustuse saajate lai tegevusväli annab ülevaate Eesti rahvakultuuri rikkusest ja liidu laiahaardelisusest.
Tunnustust on pälvinud mitmed piirkondlikud käsitööseltsid, rahvakunsti oma töödes kasutavad kunstnikud, käsitöömeistrid, koolitajad, rahvarõivaste valmistajad. Raplamaalegi on üks neist tunnustustest tulnud – 2005. aastal sai pärandihoidja tunnustusega kaasas käiva suure savikausi niplispitsimeister Helju Väli Lipalt.
Liidu valdkonna tunnustussüsteemis on ka kuldse ja hõbedase teenetemärgi väljaandmine. Kuldse teenetemärgi on saanud 30 aasta jooksul vaid üks inimene ja see on pikaajaline liidu juht Liivi Soova. Hõbedasi teenetemärke on saanud aga 19 inimest, nende hulgas ka liidu esindaja Raplamaal, Rapla Käsitöö- ja Kunstiseltsi juht Ivi Sark. Ivi kui maakonna esindaja liidus edastab infot ettevõtmistest ja korraldab maakondlikult ettevõtmisi ja mentorkoolitusi.
Mentorkoolituste programm on samuti sarnane EW-aegse instruktorite koolitamisega. Kogu Eestis tunnustatud oma valdkonna meistreid on võimalik tellida piirkondadesse koolitusi läbi viima. Nii on igal aastal vähemalt üks koolitus ka meie maakonda jõudnud. Kõige hiljutisem koolitus ületas aga maakondlikke piire ja korraldati liidu enda poolt eesmärgiga valmistada taas Vigala neotud lõngadega seelikuid. Tulemustest täpsemalt Käsitöölase viimasel leheküljel.
Eesti käsitöö laiast haardest saabki lugeda juubeliks valminud raamatust „Päritud pärandamiseks”.
