Kohila vallas, Urge ristist natuke edasi minnes jääb paremat kätt Rehe talu, kus elavad Taire ja Meelis Orro koos paljude loomadega. Kes avatud talude päeval sealt läbi käis, teab juba, et seal on omale kodu leidnud sadakond küülikut, üle saja kodulinnu, viis alpakat ja viis lammast. Ning koos teiste loomadega mürgeldavad õuel kaks kassipoega.
Talu õuel jääb pilk kohe pidama põõsaste vahel sibaval mustal küülikul, kes elabki täiesti vabalt. Tegelikult elab vabalt ka pruun küülik Pähkel, kuid temal on sel hetkel tähtsamatki teha, kui end külalistele näitama tulla. Avatud talude päeval oli rahvast vist nende jaoks liiga palju ja siis olid mõlemad kuskile peitu pugenud.
Kuigi vihm segas vahepeal külaliste kirjapanekut, käis Rehe talust kahe päeva jooksul läbi umbes 5000 inimest. Võrdluseks, kõige populaarsemat talu, Tartumaal asuvat Andre farmi külastas 6300 inimest.
Vabalt elavad õue peal ka üks kukk ja kana, kelle seltsist võib vahepeal leida veel mõne kana, kes üle aia oma alalt putku on pannud. Sellist vaatepilti, kuidas küülik ja kukk oma prouaga kõrvuti aias siblivad, iga päev just ei näe. Mööda õue möllavad koos küülikutega ringi ka pere kassipojad, neljakuused Kit ja Kät, bv kes eriti just peremehe suured lemmikud on. Rehe talus ongi loomad harjunud üksteisega ning inimestega kõrvuti elama ja olema, üksteise territooriume üldjuhul austades.
Lambad on lemmikloomad
Rehe tallu kolis Orrode pere ligi 20 aastat tagasi, kuid nii palju loomi, kui praegu nende õuel näha saab, on neil olnud viimased paar aastat. Enne küülikuid ja kodulinde olid talus aga lambad. Neid on viis, kõik on kihnukad. Kui lambaaediku suunas liigume, küsin Tairelt, kas lambaid peetakse neil villa või liha pärast. Taire hakkab sellepeale naerma ja vastab: „Lambad on meil täiesti lemmikloomad.” Nendega käib tegelemas peaasjalikult Taire sõbranna Jana.
Aia juurde jõudes ühtegi lammast õues näha pole. Ilmselt peletas just üle käinud vihm nad siseruumi. Kui aga perenaine hüüab: „Ossu, Ossu, kus sa oled?!” ilmubki üks lokkis lambapea uksele ja tema järel tulevad riburadapidi ka ülejäänud neli. Eriti jääb silma uhkete sarvedega oinas.
Üks lammas aga lonkab kergelt ja Taire räägib, et lambad olid alguses elektrikarjuses, kuid nad ei püsinud seal, lasid pidevalt jalga. Kord oli aga üks lammas end niimoodi traadi sisse mässinud, et pererahvas kartis juba, et nad on oma loomakesest ilma. Jalg sai aga ravi ja paranes. Taire lisab, et loomaarst oli neile ka öelnud, et lammas saab ka kolme jalaga hakkama.
Kolm lammast on üles kasvanud korteris, kuna lambaemal tekkis song ja talled tuli Orrodel endal ja sõbranna perel suureks lutitada. Taire lisab, et eks nende loomadega on saanud parajat kino, näiteks on juhtunud, et ühel hetkel vaatad, et mitte ühtegi lammast pole aedikus ega mujal õuel näha, ja siis avastad, et toa uks on lahti olnud ja nad on majja roninud.
Samuti meeldis lammastele varem, kui neil veel kaubaalustest tugevat aeda ümber polnud, aiast välja saades auto peale ronida. „Kui tahtsid minema sõita, pidid alati midagi head neile künasse panema ja siis igavese kiiruga minema jooksma. Ja siis ka veel vaatasid auto tahavaatepeeglist, kuidas lambad järele jooksevad, üritades ikka veel auto peale saada,” räägib Taire.
Samuti söödi siis ära kogu leib, mis kuhugi korraks ripakile oli jäetud. Leiva ja lammastega seoses meenub Tairele veel lugu ajast, mil neil oli kaks saksa jahiterjerit. Noorem koer oli lammaste peale uskumatult kade. Kui keegi lammastele leiba andis, üritas ta seda käest ära kahmata, et jumala pärast seda lammastele ei antaks.
Kohe lambaaediku kõrval on alpakad. Neidki on viis. Kaks alpakat on alla kolme aasta, üks kolmene ja kaks on juba natuke vanemad. See, et vanused on erinevad, paistab ka nende suuruses silma. Esimese hooga ei julge nad välja tulla, vaatavad vaid uudishimulikult oma kuudist. Ju on neidki vihm siseruumi peletanud. Tairel tuli seepeale minna ja loomad välja ajada, pannes neil seljataga ukse kinni, kuna muidu oleks nad kohe sisse tagasi läinud.
Rehe talu alpakad tunduvad varemnähtutest erinevad olevat. Üks põhjus võib olla selles, et nad on just pärast toomist, maikuus pügatud. Taire räägib, et mees tal pügas, aga enne alpakade toomist sai veel uuritud, mismoodi ja kuidas pügada, nii et Youtube’i abil oli asi selgeks tehtud ja loomad mõtetes juba mitu korda pügatud. Alpakade kohta räägib Taire ka seda, et neid üllatas, kui ägedalt nad jooksevad. Jooksusammu meil küll ei õnnestu näha, kuid alpakasid on alati tore vaadata.
Angoorad ajavad nunnumeetri lakke
Nunnumeetri ajavad lakke aga küülikud, kellest eriti väiksemad näevad välja nagu mänguküülikud. Neid on sadakond. Neist omakorda umbes 60 on angoorad, keda kasvatatakse peamiselt villa pärast, kuid ka lemmikloomadena. Ühe angoorade puuri juures räägib Taire, et nemad on alles pojad, neljakuused ja just parasjagu karvased. Küülikutele otsa vaadates on märgata, et osa on näost karvasemad ja osa siledamad.
Küülikud on nii nunnud, et tahaks kõiki paitada ja sülle võtta. Tairegi käib ja räägib küülikutega oma stiilis: „Sa oled nii nunnu. Oled ju hästi nupsik.” Mõni õnnelikum saab Tairele ka sülle ja nunnuduse eest musi põsele.
Praegu väga karvaseid täiskasvanud angoorasid Tairel ette näidata polegi, kuna suured on kas poegadega (ehk räsitud olemisega) või äsja pügatud.
Päris esimene karvapall, kes Orrode perre jõudis, oli angoora Whisky, kes muidu on väga sotsiaalne, kuid avatud talude päeval oli isegi tema jaoks liiga palju rahvast ja rohkem meeldis talle siis puurinurgas olla ning oma tagumist poolt rahvale näidata. Tegelikult meeldib talle aga väga süles olla. „Vahel ikka võtan ta sülle ja vaatame koos midagi. Süles on ta täitsa liikumatu, loodab, et teda sülest ära ei panda,” sõnab Taire.
Eesti talve taluvad küülikud päris hästi, kuid pärast pügamist tuleb angooradele küll kampsun selga panna, kuna sisuliselt on nad siis ju alasti. Pügamine on küülikute jaoks tore aeg, sest siis saab perenaisega koos aega veeta. Vaatamegi üht pilti, kuidas seitse küülikut pärast pügamist Tairel süles ja ümber olid ja koos nauditi teleka ees diivanil olemist.
Mõned küülikud võtab Taire puuridest ka välja ja lisab, et linde nad vist välja siiski ei võta. Ei peagi võtma, hetk hiljem selgub, et haned juba ongi aedikust väljas ja lähevad oma rada haneasju ajama. Meelis sõnabki, et eelmisel aastal olidki haned hommikust õhtuni väljas, alles õhtul läksid nad oma aedikusse tagasi. Kaks suuremat hane on Rudolf ja Irma, kes on saadud ühelt näituselt. Taire lisab, et mõlemad olid kuidagi nukrad ja omaette, Rehe talu pererahvale tundus, et tuleb nad ikka ära võtta, et ehk nad nende juures ei ole nii õnnetud.
Loomad taastavad energia
Üks eriti eriline kukk jääb silma aga aedikus kalkunite ja kanade keskel. Tema suled on kõik süsimustad, jalad on mustad ja ka kogu nägu on must. Selline tunne, nagu oleks see kukk, kelle tõunimi on Ayam Cemani, musta värvi potti kukkunud. Ka tema keel on must ja isegi veri. Viimast ei oska pererahvas küll kinnitada, kuna seda ei ole nad näinud.
Luigel linnunäitusel käies sai see kukk ka päris head punktid just selle eest, et ta päriselt ongi üleni must, osal selle tõu esindajatest võib hari roosakas olla, mis punkte maha tõmbaks. Ayam Cemani on maailmas üks haruldasemaid ja eksootilisemaid kanatõuge, mis tegelikult maksab kuni 2500 dollarit, kuid Orrode kukk on saadud palju odavamalt ühe Kose linnukasvataja käest.
Linnud võiks ka vabalt aias elada, kui vaid seda metsa nii lähedal poleks. Näiteks on rebane käinud linnujahil, lähikonnas on ka hunte, kes küla peal koera maha murdnud ja Taire on ise näinud, kuidas kull lausa aedikust ühe pardi ära viis.
Võimalus oleks aedik ka pealt katta, kuid see muudaks lindude eluolu ahtamaks ja see ei tundu Taire jaoks õige lahendus. Pigem tahavad nad lähiajal aedikut suuremaks teha, nii et ka aias olevate puude alune oleks rohkem lindude päralt ja pakuks seeläbi ka kulli eest kaitset.
Lindude aedikus elab ka kaks paabulindu, üks uhke ja kirev, teine aga imeilus lumivalge. Nendega kõrvuti elab aga hoopis teist masti välimusega lind, kalkun, kes vahepeal külalisi nähes ka valju häält teeb.
Huvitav on see, et avatud talude päev näitas, et ega paljud ei teagi kõigi loomade nimesid. Linnas kasvanud lastest võib veel aru saada, kes küsivad näiteks alpaka kohta, et kas see on kaamel, aga juhtub, et isegi täiskasvanud võivad kalkunit vaadates hätta jääda ja küsivad, kellega tegu. Erilise välimusega jäävad silma ka muskuspardid ja tutiga pardid.
Eraldi ala on väikeste lindude jaoks. Ühele pardile osutades sõnab Taire, et see emapart lapsendas kõik pisikesed pardid, kelle hulgas paterdab ringi ka üks pärlkanatibu, keda mujale ei olnud panna. Tundub aga, et ta on oma eluga rahul, mis sest, et kõik teised on kaks korda temast suuremad.
Parasjagu on loomadel söögi-joogi aeg ja noored pardid mulistavadki joogiveega. Taire sõnul kulub sööki palju. Putru tuleb ikka ämbrite kaupa keeta ning täissööta ja teravilja kulub ka parajalt palju. Samuti köögivilja. Ühel talvekuul arvestas Taire kokku, et köögivilja (kapsas, porgand, kartul) kulub 500 kg. Selle hulka ei ole aga arvestatud hiina kapsast, mida eraldi ostetakse ja mida just haned armastavad.
Loomadega tegelevad Orrod õhtuti, pärast tööpäeva, kuna tegemist on siiski hobiga, mis on lihtsalt suureks paisunud. „See on aga täitsa teraapia. Tuled siia, tihti tööst väsinud, ja tunned siis, kuidas loomade keskel energia tagasi tuleb,” sõnab Taire.
Tänu loomadele on saanud nad ka mööda Eestit sõita kohtades, kuhu muidu pole saanudki, kuna näiteks linnugruppide kaudu leitakse ägedaid linde, keda endalegi on vaja tuua, või tuleb loomade jaoks vajalike asjade järele kuhugi sõita.
Juba oma elu peal olevad lapsed küll pragavad vanematega, et kas ikka on vaja nende loomadega endale veel tööd juurde tekitada. Orrode näod on aga loomadest rääkides naerul ja rahul. See, mis nad loomadelt vastu saavad, korvab kogu selle töö, mis nende eest hoolitsemiseks teha tuleb.
Taire tunnistab, et nad tahaks mõnda looma veel juurdegi. Näiteks olid neil varem tuvid, kes vabalt ringi lendasid, kuid ilmselt sattusid kulli küüsi. Nii et tuvisid tahaks ta tagasi ja ka piimalammaste mõte tiksub õhus.
Vaikselt on mõeldud ka sellele, et miks neid loomi vaka all hoida, võiks näiteks külastuspäevi teha, kus inimesed saakski tulla ja näha, kuidas loomad elavad. Viimased koroona-aastad ja avatud talude päevad näitavad väga selgelt, et inimestel on vajadus looduse ja loomade läheduse järele. Juba on huvi üles näidanud ka Tallinna õpilasgrupid, kelle jaoks ekskursioonid Rehe talus oleks väga harivad ja toredad.
