Rapla on saanud juurde ühe uue harrastusteatri, millel nimeks Rapla Väikelinna Teater. Trupi esimene lavastus „Risti rahvas“ on inspiratsiooni saanud Enn Vetemaa samanimelisest romaanist. Esietendus pidi olema küll juba 20. augustil, kui olid Kuusiku mõisa esmamainimise 555. aastapäeva üritused, kuid näitleja haigestumise tõttu lükkus see edasi 3. septembrile.
Kahetunnist tükki serveeriti kui suvelavastust, paraku oli esietenduse ajaks suvi asendunud karge sügisilmaga. Kohaletulnuid aga jahedavõitu ilm ei heidutanud. Nende hulgas oli nii oma küla rahvast kui ka kaugemalt tulnuid. Kuusiku rüütlimõisa tagune jõeäär pole vist ammu korraga nii palju inimesi näinud.
Rapla Väikelinna Teatri moodustab sõpruskond, kuhu kuuluvad Ursel Tilk, Sten-Olle Moldau, Reio Blond, Raigo Saariste, Eerik Robert Ots ja Andres Sahkur. Seega on kambas nii paberitega näitleja kui ka tõelised asjaarmastajad, kelle ühiseks nimetajaks peale sõpruse on Riinimanda koor – nii et etenduses sai kuulda ka laulmist. Pole siis imestada, et „Risti rahva” lavastaja on Riinimandaga seotud Valter Uusberg. Käsikirjaga tegeles küll terve trupp, noppides endale meelepärasemaid hetki välja, tekitades sellega esialgse mustandi. Esietenduse lähenedes võttis käsikirja haldamise enda peale siiski Eerik Robert Ots.
Põhjus, miks just see romaan sai valitud, peitus Kuusikus endas. Paika on raamatus mainitud kohe esimeses lauses, kus rüütel Helmoldus de Zaghe, Kuusiku rikka ja poolhulluks peetava mõisahärra väimeespoeg, loksub vankris Rapla-Märjamaa maanteed mööda Kuusiku poole. Selle stseeniga hakkas ka etendus pihta. Vaataja viidi rändama aastasse 1343, Jüriöö ülestõusu aega, mil Kuusikul ja selle lähiümbruses unistati eesti rahvusest ja omariiklusest. Seda ajal, mil omavahel rivaalitsesid Taani hertsogiriik ja Saksa ordu. Kokku koosnes lavastus 14 pildist, mille vahele oli ka väike teepaus määratud.
Tegelasi oli etenduses palju ja hämmastav on see, kuidas kuus meest suutsid täita kõik 25 erinevat rolli. Karakterid ja kostüümid vahetusid nii sujuvalt, et isegi ei mõelnud selle peale, et hetk tagasi mängis üks või teine hoopis teistsugust tegelast. Igal näitlejal oli muidugi mõni roll, mis eredamalt meelde jäi. Näiteks Raigo Saariste hullu mõisahärra Helmoldus de Lode rollis ja tema väimeest Helmoldus de Zaghet mängiv Sten-Olle Moldau.
Meeldejäävad on ka Ursel Tilga mängitud imedemees Tanel ja vastukaaluks hoopis teist masti hulluarst Wolfgang Gischlack. Kindlasti tasub jälgida suhtlust/suhet, mis on ordu kroonikakirjutaja Bartholomäus Hoeneke (Eerik Robert Ots) ja tema toapoisi Heinrichi (Andres Sahkur) vahel. Andrese puhul ei saa mööda ka sellest, et näidendi ainsat naist, Hedwig de Lodet pidi ta ka mängima, kasutades abivahendina väga pikkade kätega ja natuke hirmuäratava näoga nukku. Sellist tegelast niipea mälust välja ei saa.
Tegelikult võib üheks oluliseks peaosaliseks nimetada ka Kuusiku mõisahoonet ennast, mis oli etenduse ajal näitlejatele hea ja küllaltki ajastukohane taust. Ainult nimi seinal küll muutus, olles kord Sitalepiku mõis (selle all mõeldi Kuusikut ennast), Padise klooster, Rebal, Raikküla ja mitmed teised olulised kohad.
Teemad, mida nii Vetemaa tekst kui ka lavastus käsitleb, on tegelikult tõsised, kuid etendus on mõnusa, kergelt musta ja iroonilise huumoriga, mis ei läinud aga üle piiri, tehes etenduse vaatamise eriti nauditavaks. Õnnelikumad olid need pealtvaatajad, kes esiridades said olla, kuna nii mõnigi näoilmetega ja kehakeelega edasiantav nali läks tagumistes ridades olijatele siiski kaduma.
Etendus tekitas ka huvi Vetemaa raamatu vastu. Selle aluseks on omakorda Uku Masingu uurimustöö, mille käsitlus Jüriöö ülestõusust on küllaltki erinev üldlevinust.
Peaaegu kaks tundi läksid nagu lennates ja seda, et uus harrastusteater on lati enda jaoks kõrgele ajanud, näitas pikk tänulik aplaus. Tundub, et oma fännklubi on noormeestel nüüd olemas ja kui 24. septembril tuleb „Risti rahvas” maal elamise päeva ajal kordamisele, tasub varuda topeltkogus toole.
