Laternamatk viis legendide rajale

165 aastat tagasi 28. septembril sündis Vana-Vigalas Matthias Johann Eisen, kellest sai rahvaluuleteadlane. Mitmed tema kogutud kohapärimusjutud on seotud just tema kodukandi Vigalaga.

Peale Eiseni lugude on sealkandis teada teistestki allikatest pärit jutte ja pärimusi, millega seotud paigad on maastikul veel tihtipeale näha. Selleks, et tutvustada Eiseni loomingut ja kohalikku pärimust, korraldas Vana-Vigala rahvamaja juhataja Astra Põlma koostöös haruraamatukogu juhataja Mare Ülemaantega 30. septembril laternamatka legendidega. Matk algas päikeseloojangu ajal Oese bussijaama juures ja lõppes väikese istumisega Hirvepargis Jakobi saarel.

Esimene peatus oli Eiseni sünnitalu maadel, kus on varem olnud ka temale pühendatud kivi, mis kaks aastat tagasi raamatukogu ette viidi. Jutud ja teadmine sellest, kes seal elanud, on aga säilinud. Eesti keele õpetaja Ene Raud rääkis sellest, kuidas koolmeistri perre ainsa lapsena sündinud Madisest, kellest hiljem sai Matthias Johann, ootas mõisahärra isale mantlipärijat, kuid nooruk läks hoopis Tartusse usuteadust õppima.
Kui Matthias Johann Tartus oli, juhtus korra nii, et isa läinud teda vaatama ja kohanud tänaval. Noormees aga häbenes korporantide seltskonnas oma Vigala pikk-kuues isa, tõsist talumeest, ja kõndinud seepärast isast lihtsalt mööda. Seepeale kutsunud isa poisi enda juurde ja andnud talle lahtise käega paar laksu. Hiljem, kui Matthias Johann koju tuli, suutis ta astuda maha jäetud reha otsa, saades ka sellelt vopsu kätte.

Mitmed matkal osalenud inimesed ei olnud Vigala kandist pärit ega teadnud, mida tähendab lärtsipuu. Nende puude allee oli sealsamas, mööda maanteed vana Selja kõrtsi poole liikudes ka näha. Tegemist on lehistega, mille on mõisnikud sinna toonud. Eisen on ka kirja pannud loo sellest, kuidas lärtsipuud sinna täpsemalt tekkisid. Kui kuri mõisnik Uexküll surema hakkas, mõtles ta, et on palju halba teinud, kuid põrgusse minna ei taha. Selle vältimiseks otsustas ta võtta lärtsipuu oksad, need maha istutada ja kui need juurduvad, siis on ta pattudest vabaks saanud.

Lühikese peatuse tegime kõrtsi juures, mille õuel olevat tsaariaegne punaste õuntega õunapuu. Õiget õunapuud ei suutnud silm pimedas siiski leida. Kõrtsi kohta on kirja pandud aga jutt sellest, kuidas kõrtsi ja mõisa vahel liikuja võis öösiti männikust kuulda haledat soigumist, mille tekitaja olnud üks sääreluu, mis tahtis pääseda tagasi oma teiste luude juurde, kõrtsi lähistel asuvate liivaaukude taha kalmukünkale. Tänu ühele noormehele saigi sääreluu soov täidetud. Ju sellepärast meil ei õnnestunudki soigumist kuulda. Kalmistu aga olevat päriselt selles paigas olnud, kuid on just nende liivaaukude pärast segi keeratud.

Vana raudteetammi juures tuli juttu teisestki kalmistust, mida vanarahvas teadis kui katkukalmistut. Kuid nagu rahvajuttudega ikka, ei tea keegi, kuidas lugu tegelikult oli. Kergliiklustee ehituse käigus tulnudki aga luud nähtavale, lisaks ehteid ja üllatavas koguses nuge. Kaevamistööde juhendaja oli luu-uurija Martin Malve, kelle loengus Ene Raud oli just päev enne matka käinud. Muuhulgas oli ta uurinud, kas siis oli tegu katkukalmistuga või mitte. Vastuseks sai ta, et ei, tegemist oli 13. sajandi tavalise külasurnuaiaga, kus palju pealematmisi tehtud.

Õhtu kõige põnevama osa moodustas jalutuskäik Hirvepargis. Esmalt viis tee Lisette saarele, kus 13 veskikivi panid inimesi lausa ahhetama, et nii võimsa kivikuhjaga on tegu. Sellisel vägeval kohal peab ikka mitu lugu olema, üks tõesem kui teine. Eiseni kirja pandud loo luges ette Astra Põlma ja Ene Raud rääkis peaaegu sarnase loo, aga mugandustega. Eriti erinev oli loo lõpp. Ene jutu järgi on kive just 13 sellepärast, et kuri mõisaproua, kes talupoegi tiikide kaevamisega kurnas ja karistuseks nastikult surmavalt hammustada sai, hakanud mõisas kummitamas käima. Selle vastu leiti abi, kui veskikivid hauale asetati. Neid pidi kindlasti 13 olema. Vigalas räägitakse, et kui nende kividega midagi juhtub, siis hakkab Vigalas sündima hulle asju. Aastal, kui kivid lõhuti, nii tõesti läkski, ja seepeale pandud kivid tagasi.