Alates 2022. aastast on Eesti Teatri- ja Draamahariduse Selts IDEA (rahvusvahelise draamahariduse ühenduse) liige. Meie kolm delegaati osalesid suvel kongressil Islandil Reykjavikis.
Maailmas kasutatakse mõisteid „teater“ ja „draama“ eri moodi. IDEA-s on vaidlustest loobutud, rahvusvahelisel areenil tegutsevad teatriprofessionaalid, haridus- ja sotsiaalvaldkonna töötajad ja ühiskonnauurijad on igaüks ise enda jaoks sõnastanud, mida nad teevad: kas töötavad kunstilise tulemuse või inimest arendava protsessi nimel. IDEA kui organisatsiooni põhieesmärk on pakkuda draamahariduse vallas erialaseks suhtluseks rahvusvahelist foorumit, tutvustada ja kaitsta draamaharidust koolides, kogukondades ja teistes ühiselu valdkondades.
Viis aktiivset peaaegu 12-tunnist kongressipäeva täideti töötubade-ettekannete-loengute ja huvigruppide aruteludega. Igal hommikul sai valida 15 töötoa vahel. Neist, mida Eesti delegatsioon külastas, propageerib näiteks Kanada Manitoba ülikooli uuriv teatrilaboratoorium avastusteatrit, mis sünnib uurijate, kunstirahva ja kogukonnaliikmete koostöös. Rahuhariduse töötoas – rahumeel töös ja suhetes pärsib kiusamist ja võistluslikkust – rõhutaksin viimast, mis tänapäeval tihtipeale määrab lapse arengut juba väiksest peale. Kes on kellest parem, kes on kellest ees, tähtsam. Rahuhariduse töötuba juhendas kauaaegne innukas misjonär, Soome draamaõpetaja Tintti Karppinen. Erinevad draamapraktikud viisid läbi mitmeid näidisdraamatunde, kus kasvatuslikke mõtteid ja ideid läbiti ja arutati erinevate tuntud kirjandusteoste (näiteks Astrid Lindgreni „Röövlitütar Ronja“, Oscar Wilde’i „Isekas hiiglane“…) abil, otsides erinevaid vorme ja lahendusi.
Draamametoodika rohketest kasutusvõimalustest andis aimu ka kongressiga paralleelselt toimunud teaduskonverents. Tuntud draamahariduse eestvedajate Suurbritannia ja USA kõrval panustavad rakendusteatri arendamisse tublisti ka Austraalia, Kanada, Põhjamaad, Vahemere maad eesotsas Kreekaga ning Ida-Euroopast Poola, Tšehhi, Ungari ja Serbia – kõik vanad, teada-tuntud teatrimaad.
Lisaks valis igaüks omale meelepärase huvigrupi, kes samas koosseisus iga päev korra kokku sai, keskendudes just selle grupi teemadele. Mina valisin draama- ja teatriõpetuse haridussüsteemis. Arutati draamahariduse võimalusi ja erinevusi, riigipoolseid ootusi, koolidelt tulevaid ettekirjutusi, vanematepoolseid ootusi, vahendite eraldamise võimalusi ja õpetajate tegevusvabadusi kõige selle taustal. Proovisime leida lahendusi „erinevate takistavate uste avamiseks“.
Sain isikliku üllatuse osaliseks: ei suutnud välja pakkuda ühtegi „ust“, mis takistaks mind tegemast oma tööd nii, nagu soovin. Minuni jõudis teadmine, et elame fantastilises riigis – Eestis on tunduvalt enam vabadust kui paljudes teistes maades. Näiteks Saksamaa ja Kreeka esindajad rääkisid paljudest reeglitest ja täpsetest ettekirjutustest, millega on draama- ja teatrihariduse läbiviimine koolides paika pandud. Kohati tundus, et draamaõpetaja tegevus on segamini aetud huvijuhi tegevusega. Oodatakse (hullemal juhul kohustatakse) ürituste sisustamist, eeskavasid jne.
Meie töögrupis otsiti „võtmeid“, mis probleemsed „uksed“ hariduses avaks. Küll ei mõista vanemad, küll ei mõista valitsus. Kuulasin ja sain aru, et kuna mul ei ole probleemi, ei vaja ma ka võtit selle lahendamiseks. Nii kaua, kui lapsed ja noored mind vajalikuks peavad, on kõik uksed avatud. Meie koolijuhid on mõistvad ja see oli armas tõdemus minus endas. Loodan väga, et meie vabadusest ei kasvaks välja sellist ettekirjutuste reeglistikku, nagu kahjuks paljudes maades.
Tulepealne saar
Pärast kongressi lõppu käisime kahe päeva jooksul vaatamas ka Islandi loodust ja imesid väljaspool Reykjavikki. Kaugele põhja liustikele ei jõudnud, aga lõunakalda imelised kohad vaadatud. Kongressi viimasele päevale oli planeeritud ka kuulus kuldse ringi ekskursioon, mis tuli küll ise tasuda. Suurepärase giidiga said paljud küsimused vastatud ja ajalugu selgemaks.
Islandi märksõnadena jäid kõlama: tuli-vesi-maa ja õhk. Kõik elemendid sellel maal olid esindatud väeliselt ja võimsalt. Elatakse praktiliselt tule peal, mis keedab kõikjal allikatena väljuvat 100-kraadist vett, samal ajal tuleb kaela pidevalt peenikest dušši. Minu jaoks oli see vapustav nauding, polnud külm ega midagi selles valdavalt 10-kraadises õhus.
See annab aga võimaluse sellel maal elada. Kogu küttesüsteem ja elektritootmine on rajatud tulemaa annile. Kõikjale kodudesse on veetud võimalus ühendada end torusüsteemi ja kuna see on nii odav, on inimestel soojustatud põrandaküttega, kui seda nii saab nimetada, ka õuealasid. Siis sulab talvel lumi rutem ära ja hea sooja maa peal õues istuda. Elektrihind majapidamisele on kuus umbes 19 eurot. Ei ühtegi tuulikut sellel tuulemaal, sest see rikuks loodust ja pole vaja ka, kui katla peal elad.
Maad läbis kahe kontinendi – Ameerika ja Euraasia mandri – vaheline suur kaljudega ääristatud lõhe, mis loonud ka elutingimusteks sobiliku koha viikingirahvale. Lõhe vajub pidevalt, sest laamad liiguvad, iga 1000 aasta kohta 8 meetrit.
Islandlaste keskkonnasäästlikkus, kokkuhoidlikkus ja tervislikkus paistis igast nurgast, alates eluruumidest, tehnika kasutamisest, loodushoiust, alkoholivabadest poodidest, vanade tüllkardinate, pumptermoste ja filterkohvikannude kasutamisest (terve aja jooksul nägin ainult üht peenemat kohvimasinat, mida keegi ei kasutanud), prügisorteerimisest igal pool – ka tänaval -, maanteede parandamisest-lappimisest, nende laiusest, vabas õhus ujulate ja mullivannide hilisöisest kasutusest (kus islandi viikingimehed nagu baaris istusid: suhtlesid ja VETT jõid). Alles hiljem sain teada, et tervislikud eluviisid on rassi puhtana hoidmise eesmärgil, neid ju siiski ainult 300 000 kohalikku ja nad austavad seda põhimõtet.
Muuseas, islandlased on kivi usku ja kaitsevad oma aladele langenud rahnusid isegi teede rajamisel ega lase neid ära viia, uskudes kivides olevat väge.
Ka meie renditud elumajast paistis kokkuhoidlik eluviis, kuigi kõik oli kogu aeg olemas. Ma ei tea, kas saadud kogemused olid samasugused kui teistel Islandil käijatel, aga minule paistis see niiviisi. Siiski, ilma metsata maal ma elada ei suudaks, nii et koduigatsus ei kadunud kuhugi.
***
Isiklik õppimine
Rõõm tõdeda, et olen mõistnud draama mõistet ja saan ennast teostada. Rõõm oli tõdeda, et Eestis on kõik tegelikult väga hästi, meil on palju rohkem vabadust, kui arvata oskame ja draama-teatri õpetuse osas arvan, et tuleb pigem kasuks ühise süsteemi puudumine. See annab vabaduse teha ise oma ainekavad-programmid jne, hindamise mõõdupuuks laste rõõm ja töökaaslaste toetus.
Loomulikult sain tõelise keelepraktika. Looming algab minu jaoks sealt, kus ajataju kaob. Vahva oli see, et sain taas kasutada Rapla gümnaasiumis saadud mentorkoolituse kogemusi. Tõdesin, et kõik algab sinust enesest. Ma olen oma elu looja ise, vaata peeglisse, kui midagi ei meeldi.
