0.5 C
Rapla
Kolmapäev, 28 veebr. 2024
LisalehtKUKITEMUKI: Rapla keskraamatukogu ootab mälestusi teemal “Minu käigud raamatukokku”

KUKITEMUKI: Rapla keskraamatukogu ootab mälestusi teemal “Minu käigud raamatukokku”

Seoses sellega, et 2023. aastal täitub 120 aastat raamatukogu tegevuse algusest Raplas, kogub Rapla keskraamatukogu mälestusi teemal “Minu käigud raamatukokku”. Valikuliselt kasutatakse laekunud töid ka sünnipäevaks valmivas ajalooraamatus ning tähtpäevaga seotud sündmustel.

“Rapla keskraamatukogu on olnud läbi aastakümnete kogukonnas vaimse kultuuri kandja. Oleme soovinud läbi oma tegevuse, sh läbi kirjandussündmuste pakkuda oma kandi rahvale kultuurielamusi ja olla kokkusaamise kohaks. Aastas on meil ca 3000 lugejat, kellest paljusid tunneme nägupidi ja teame ka nende lugemiseelistusi,” räägib 45 aastat Rapla keskraamatukogus töötanud Kaja Tammar. Mälestuste kogumisega püütakse muu hulgas visandada raamatukogu rolli kogukonnas ning saada ka vastukaja, mida lugejad raamatukogu juures oluliseks ja mäletamisväärseks peavad.
Oodatud on meenutused nii raamatukogus käikudest erinevatel aegadel, raamatukogu majadest ja ruumidest, üritustest, seikadest raamatukogus, ent ka mälestused raamatukogutöötajatest ning mõtetest-tunnetest seoses raamatukoguga. Samuti on oodatud teemakohased fotod. Kirjutised palutakse saata meiliaadressile lugemissaal@raplakrk, läkitada posti teel või tuua raamatukokku ise kohale. Lisainfot leiab mälestuste kogumise kohta ka Rapla keskraamatukogu kodulehelt.

Raamatukogu eriline lõhn
Olin vast kuueaastane, kui hakkasin sagedamini Rapla keskraamatukogu toonases Viljandi maantee majas käima. Ema töölaud asus teisel korrusel. Et sinna saada, tuli kõigepealt sammuda üles suurest hallist kivist keerdtrepist. Siis tuli avada lugemissaali uks. Seal oli alati vaikne. Maas olid punased vaibad ja õhus hõljus vanade raamatute ja värskete ajalehtede lõhn. Kui ema parasjagu puidust leti taga ei istunud, pidin hiilima tagatuppa, kus olid suured riiulid, millel raamatud ja suured mapid kokkuköidetud vanade ajalehtede ja ajakirjadega. Arvuteid ja internetti siis ei olnud. Emagi töölaual oli sagedasti hoopis trükimasin, millega vahel ka meil, lastel, lubati mängida.
Lugemissaali ukse juurest viis kolmandale korrusele pruun puidust keerdtrepp, mille ülemisel mademel oli kolikamber ühe suure, vana, pisut koltunud peegliga. Sinna me, lapsed, tegelikult ei tohtinud minna, aga ikkagi läksime. See oli pisut salapärane ja hirmutav koht. Olin kuulnud peegli kohta ka õudusjuttu, et sealt üks vana naine pidi aeg-ajalt vastu vaatama. Enam ei mäleta, kust ma seda lugu kuulsin, kas mõne teise töötaja lapse käest või mõtlesin ise välja – seegi pole võimatu, sest eks raamatukogus läheb ikka fantaasia tööle.
Nii kondasin ema oodates või muusikakooliks aega parajaks tehes raamatukogu risti ja põiki läbi. Tagatubades, kus laps ei pidanud vaikselt olema, käisin teiste tädidega ka juttu ajamas. Eelkõige mäletan aga siiski lugemissaalis valitsenud vaikust, seal aknast sisse paistnud päikesevihke, milles tolmukübemed tantsisid, seda kummalist magusmõrkjat lõhna ja salapärast fluidumit, mis selles ruumis hõljus.

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
Kõik uudised
Kuulutused