16.1 C
Rapla
Esmaspäev, 22 juuli 2024
KultuurHageris saab terve aasta vaadata ajaloolisi kirjutusmasinaid

Hageris saab terve aasta vaadata ajaloolisi kirjutusmasinaid

Hageri muuseumis on vaatamiseks välja pandud 64 kirjutusmasinat aastatest 1896-1985. Need pärinevad Valdo Prausti erakogust. Praust peab Järva maakonnas Väätsal jalgrattamuuseumit, kus peale rataste on välja pandud vanad raadiod, telefonid ja kirjutusmasinad.

Kogu muuseumis oleva vana kraami jaoks on ruum kitsaks jäänud ja Praust otsustas, et mõningatele asjadele tuleb leida ajutine kodu. Hageri muuseumi juhataja Virve Õunapuu pakkus talle muuseumi pööningukambrit, mis avalikkusele tehti esimest korda lahti kuu varem.

Näituse avamisele oli Praust kaasa võtnud ka 1930. aastate šellakplaate, millele oli muuhulgas salvestatud, kuidas 113 aastat tagasi esitas Eesti hümni Peterburi Jaani kiriku koor Mihkel Lüdigi juhatamisel. Praust on vanade esemete kogumise ja restaureerimisega tegelenud viimased 40 aastat, sihikindlalt paarkümmend aastat. Ta lubas, et praegu välja pandud kirjutusmasinatele tuleb veel juurde kümmekond masinat. Valdav enamus näitusel olevatest masinatest on II maailmasõja eelsed. Iga masina lugu Praust ei tea, kuid need lood, mis ta rääkis, on ajaloost vähegi huvitatutele põnevad kuulata.

Väidetavalt leiutas esimese kirjutusmasina sama mees, kes tegi esimese jalgratta – Karl von Dais. Tol ajal, 1817. aastal oli tööstus veel lapsekingades ning paberile kirjutavat masinat ei õnnestunud veel töökindlalt valmis teha. Muutuse tõi tööstusrevolutsioon ja aastatel 1860-1870 valmisid esimesed tõsiseltvõetavad kirjutusmasinad. Esimesed masinad olid aga sellised, et kirjutatavat teksti ei olnud kirjutamise ajal näha.

Eestimaa kubermang oli Venemaa keisririigi üks arenenumaid piirkondi ja siia jõudis esimene masin tänu 1894. aastal võimule tõusnud Nikola II-le, kes Inglismaal sugulaste juures leidis, et kui Läänes on kirjutusmasinad, siis tuleb need ka Venemaale tuua. “Tollel ajal oli kirjutusmasinate juhtivtootja Inglise Williams, mida loetakse üheks esimeseks töökindlaks masinaks maailmas. 1896. aastal said Nikolai II eestvedamisel Venemaa tähtsamad ametiasutused omale Williamsi kirjutusmasinad. Ja ütleme nii, et juhuse läbi on üks haruldane asi kätte tulnud ka minule – see on 1896. aasta Willams, mis tuli Eestimaa kubermangu valitsusse. Seda tehti 400 tükki Venemaa tellimusel,” rääkis Praust näituse vanimat masinat näidates.

Haruldasi masinaid on näitusel teisigi. Näiteks 1907. aasta masin, mis on veel tüüpiline pimekirja masin. Umbes 1910ndatel hakkasid tulema sellised masinad, kus nägi kirjutatud teksti. Suured kirjutusmasinate tootjad olid siis Remington, Underwood, Continental, Fortuna, Corona, Mercedes. Kui tavaliselt olid masinatel kas slaavi või ladina tähed, siis näitusel on ka 1908. aasta Ideal Polyglot, kus peal on nii slaavi kui ladina tähed. Kuulsatele inimestele kuulunud masinatest on näitusel Marie Underi 1910. aasta Naumanni Ideal ja laulja Karl Otsa (Georg Otsa isa) 1936. aasta Continental.

Pööningukambri teises ruumis on portatiivsed masinad, millel küll kohvreid juures pole. Selliseid hakati tegema 1910-20ndate paiku ja neist on näitusel haruldane Underwoodi 1920. aasta kohvermasin. Ideest panna kirjutusmasin kohvrisse läksid kaks tootjat mõttega edasi ja hakkasid tegema kokkupandavat masinat. Neist on näitusel väljas 1924. aasta Perkeo.

Kõik kirjutusmasinad ei olnud mõeldud kirjutamiseks. Praust pööras külastajate tähelepanu masinale, millel pole kunagi vasaraid küljes olnud, kuna see oli ühe raamatu ja kirjatarvete poe vaateaknal reklaamiks. Mõned masinad jäävad aga silma oma üsna suure võlliga.
Ühe masina, 1920. aastate Royali kohta oli Praustil rääkida ka kurb lugu. Eestis esindas Royalit firma “Vennad Loun & Schitikow”, mille ühe looja, Aleksander Louni saatus oli traagiline. Ta leidis Peterburist kireva taustaga venelannast naise Olga, kellega kooselu oli alguses õnnelik, kuid lõputud tülid viisid lõpuks selleni, et 1933. aastal lasi Olga maha nii abikaasa kui iseenda. Selle kurva looga seotud masin jääb aga silma ka oma välimuselt – keegi on osa tähevasaraid ärapainutanud.

Praust selgitas, et Nõukogude ajal olid kirjutusmasinad KGB kontrolli alla, eravalduses olevate kirjutusmasinate kirjanäidiseid püüti kätte saada, nii et kui levitati riigivastaseid tekste, oli neil teada, kelle masinal see trükitud oli. „Kui kirjutusmasin kanti riigiasutusest maha, siis see tuli komisjoni juures hävitada. Seda, et ajaloolised masinad võiks säiluda, ei mõelnud keegi. Vahel aga suhtus komisjon oma töösse loominguliselt. Selle masina osa vasaraid käänati kõveraks, et keegi kunagi ei saaks sellel masinal tippida. Selle võis eraisikule mälestuseks anda, aga nõukogudevastase materjali paljundamist selle masinaga tegelikult kunagi toimuda ei saanud,“ selgitas Praust.

Tal on olnud mõttes masin ära parandada, kuid kuna üks korralik Royal on tal olemas, on ta pigem seda meelt, et säiligu see katkine masin sellisel kujul, kuna Nõukogude okupatsiooni poolt äramuditud masin on ka osa meie ajaloost ja muuseumis tuleks asjad säilitada sellisel kujul, nagu need kunagi olid.

Üks omamoodi masin näitusel on Smith Premier no 10 aastast 1908. Kui tavaliselt lööb üks tähevasar suurt ja väikest tähte, siis varastel aegadel tõstuklahvi polnud ja sellel masinal ongi eraldi suured ja väiksed tähed.

1970-80ndatel muutusid kirjutusmasinad elektriliseks (enam ei pidanud klahve jõuga taguma) ja kui arvutid ja printerid tulid masskasutusse 1990ndate keskpaigas, oli kirjutusmasin oma aja ära elanud. „Võib öelda, et 25 aastat ja natuke peale on see aeg, kui kirjutusmasin enam oma klassikalises standardkasutuses ei ole. Arvestades seda, et nõukogude ajal oli kindel käsk asutustes olevad masinad hävitada, siis on see tegelikult ime, et nii palju sõjaeelseid masinaid on säilinud,“ sõnas Praust.

Laupäeval, 29. oktoobril Hageri muuseumis avatud ajalooliste kirjutusmasinate näitus jääb avatuks aastaks.

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare