Oktoobri lõpus avati Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis näitus “Vaikelu rahvuslikel motiividel”, mille on koostanud kunstnik Jaanus Samma. Näitusel on kaksteist temaatilist kompositsiooni, mis käsitlevad rahvuslike mustrite ja kujundite kasutamist Eesti tarbekunstis ja -graafikas 1930.–1950. aastatel.
Kunstnik Jaanus Samma on rahvuslikkuse konstrueerimise vastu huvi tundnud pikemat aega. Näituse koostamisel on ta kasutanud nii isiklikke kui ka Eesti muuseumide kogudest valitud materjale. Lisaks on ta kutsunud endaga kaasa mõtlema kolm Eesti nüüdiskunstnikku Edith Karlsoni, Anna Mari Liivranna ning Urmas Lüüsi, kes näitusel käsitletud teemadest lähtuvalt on loonud kolm uut kunstiteost.
Avanes suurepärane võimalus jalutada näitusesaalis koos koostajaga ning uurida temalt näituse sünni ja telgitaguste kohta.
“Mind huvitas periood 30-ndad kuni 50-ndad, sest mulle tundub, et seda perioodi vaadatakse tavaliselt läbi kultuurikatkestuse, aga kuna oli ka palju järjepidevust, siis huvitas mind, mis sealt välja joonistub,” räägib Jaanus ning lisab, et eelkõige huvitasid teda rahvuslike sümbolite, mustrite ja narratiivide kasutamine toonases kunstis ja käsitöös ning kuidas seda tolles ajas julgustati.
“Ma tahaksin loota, et olin selle materjali osas suhteliselt avatud. Ma teadsin, mis teemasid kindlasti tahan käsitleda, aga lasin neil teostel ja esemetel ka ise rääkida ja vaadata, mis teemad neist välja kooruvad,” räägib ta sellest, kuidas näitus sündis.
Näituse koostamine algas tema jaoks Eesti muuseumide infosüsteemist MUIS uurides, mis materjale selle ajastu kohta üldse muuseumikogudes leidub. “Ma ei otsinud ainult märksõnade ja dateeringute järgi, vaid ka kunstnike järgi, kes sellel perioodil tegutsesid, ja ka meediumipõhiselt, näiteks “nahk”, ja vaatasin, mis vasteid sellele tuleb,” selgitab Jaanus. Ta nendib, et üks kõige raskemaid asju näituse koostamise juures oli valikute tegemine ja see, et nii palju asju pidi välja jätma.
Kuivõrd tegemist on vastuolulise ajastuga, tunnistab Jaanus, et näitusel on ka mitmeid asju, mis tekitavad temas kerget õõva. “Ma arvan, et üks impulss selle näituse koostamisel olidki minu vastakad tundmused nende asjade suhtes. Ja samas on siin ka palju ilu,” mõtiskleb kuraator ja lisab, et huvitav on ka see, kuidas erinevad teemavitriinid hakkavad omavahel kõnelema.
Kaheteistkümne vitriini seast leiab muuhulgas võimu, Kalevipoega, Koidulat, mustreid, laulupidu, töökultust ning jõule ja nääre käsitlevad kompositsioonid. Kõiki teemasid käsitletakse tähenduslike esemete abil ning enamiku kompositsioonide taustaks on mõni etnograafiline vaip.
Ka vitriinid ise on sellel näitusel silmapaistvad, sest nende vormis on ühendatud laastukatused ja puitpits. “Näituse on kujundanud Neeme Külm ja ma andsin talle selleks suhteliselt vabad käed. Mul on hea meel, et Neeme on läinud siin heas mõttes hulluks,” ütleb Jaanus muigega.
Ka kaasatud kunstnikele andis ta vabaduse valida, millise näituse teemaga nad tahaksid suhestuda. Kõige suurem piirang neile oli vitriini suurus, sest enamik neist töötavad muidu väga suurte formaatidega. Nii sündisid Edith Karlsonil võimu teema juurde keraamilised ussid, Anna Mari Liivrannal agraarromantika vitriini hõbedane soovidepuu ja Urmas Lüüsil töökultuse kompositsiooni sisse verejad tikandid.
Näitus algab avaras ja suhteliselt tühjas ruumis, kust leiab mõned üksikud tööd. Jaanus ütleb, et see on justkui sissejuhatus, ning juhatab mind ühe seinal rippuva vaiba juurde.
“See vaip on 30-ndatel välja antud Eesti kodutööstuse edendamise keskseltsi kirjastuse vaibakirjade kogumikust pärit. Vaip põhineb Rudolf Lepvaltsi kavandil. Selle kogumiku eessõnas öeldakse, et see, mida eestlased arvavad, et idamaine vaip sobib igasse interjööri, on vale. Tehke endale ruttu nüüd ilusad, meile omased vaibad. Siin on valik. Ärge muutke värve. Me oleme siin hoolikalt vaadanud, kui tahate värve muuta, siis kirjutage kirjastusse, me anname nõu,” refereerib Jaanus trükises kirjutatut. “Seal öeldakse, et tehke nii, see on õige ja see on meie. Sellised trükised illustreerivad hästi, kuidas teadlikult konstrueeriti rahvuslikku stiili. See oli programmiline tegevus. On tunda riigi sügavat soovi sellesse kulgemisse sekkuda,” arutleb Jaanus.
Rudolf Lepvaltsi vaip oli aga selles kogumikus erandlik, sest oli üks vähestest, mis oli pildiga. Valdavalt olid raamatus Adamson-Ericu, Eda Nõmmiku jt geomeetrilised kompositsioonid. “Sellel vaibal ei olnud mingit seletust ja nii võime ise mõelda, misasi see siin on, aga mulle isiklikult tundub, et see on Soome sepa juures mõõga tegemine.
Teine pilt seal vihikus oli tööstuse stiilis, aga ka selline, kus jõulised mehed tegid tööd. See näitab meile, kuidas Kalevipoja teema oli oluline ja kuidas seda püüti siin kultuuriruumis kinnistada. Mõtlesin, et see on kõnekas ja ma tahtsin selle natuke suuremalt ette võtta ja lasta see vaip ära kududa,” selgitab Jaanus. Vaiba valmistasid Merike Lond ja Juulia Aleksandra Mikson.
Näituse põhiruumis juhatab Jaanus mind esmalt rahvuslikele mustritele pühendatud vitriini juurde ning viitab Voldemar Pätsu vihikule “Eesti rahvariiete ornament”, mis taas näitab tema sõnul seda, kuidas toona peeti oluliseks rahvuslikku mustrit propageerida.
“See vihik sai järgnevatel aastakümnetel (ja ma arvan, et hiljemgi) piibliks, sest ta võttis nii kaunilt kokku tikandid ja mustrid tanudelt, käistelt jm. Päts tegi loomulikult oma valiku ning võib öelda, et ta kanoniseeris teatud mustrid. Teistel oli väga lihtne võtta see vihik, sest eeltöö oli tehtud,” selgitab Jaanus, kuidas teatud mustrid levima hakkasid. Ta lisab, et seda, et sellest vihikust on saadud inspiratsiooni, on näha muuhulgas ka keraamikas ja nahakunstis.
“Üks oluline kunstnik, kui me mõtleme rahvuslikele mustritele ja ornamentidele, on ka Paul Luhtein. Ta täitis mitmeid olulisi riiklikke tellimusi. Ta tegi näiteks Pätsu vapi, aga ka Valgetähe risti, mida tänagi veel antakse välja ja kantakse suure uhkusega. Ja samas oli tema see, kes tegi kõik uhked Stalini aukirjad ja ka ENSV lipu. Ta tegi ka muid riiklikke tellimusi kuni 80-ndate lõpuni. Aga sealgi ei peatunud tema virtuooslik käsi, sest ta jõudis ka taasiseseisvunud Eesti Vabariigile teha riiklikke tellimusi.
Ta oli tõepoolest ühelt poolt võimukunstnik, aga huvitav on see, et ta ei pidanud seejuures oma visuaalset keelt muutma. Me näeme sedasama lillornamenti seal Stalini plakatil ja samas ka Pika Hermanni tornis. (Jaanus viitab vitriinis olevatele trükistele – MT.) Me näeme muutust värvides, aga põhimõtteliselt on see üks ühele sama ja ta suutis seda teha üle 80 aasta nii, et see kõigile sobis,” selgitab Jaanus väljapanekus olevate esemete lugu, mida on põnev kuulata, sest siinkirjutaja ju nõukogudeaegset kultuuriruumi hästi ei tunne.
Agraarromantika vitriini juures viitab Jaanus klaasvaasile, mis on tehtud peene graveerimistehnikaga, aga samal ajal on sellel kujutatud lehma lüpsvat naist. “Need stseenid on nii argised, aga see tehnika on nii mitteargine. Sellised sümbioosid on minu jaoks selle näituse juures vahest isegi kõige huvitavamad,” lisab Jaanus. Samuti räägib ta, et ka viljapea oli talle väga südamelähedane teema ning ta teadis, et tahab seda kindlasti kajastada. “Nõukogude ajal sai kurioosumiks hargneva peaga nisu. Kuigi see polnud põllumajanduslikult kasulik, sobis see nii hästi ideoloogiaga. See oli niivõrd geniaalne ja see anti kohe kunstnike lauale. Tehased tootsid kangaid jms ja miski seda protsessi ei peatanud, kuigi põldudelt kadus see kiiresti,” selgitab ta.
Puidust õllekappu täis vitriini ees räägib Jaanus, et sel ajal, kui ERM-i jaoks hakati talurahva käest esemeid koguma, andsid talumehed esimese asjana ära puidust õllekapad. “Seda asja, mida sai kasutada, sa ei anna ära, aga seda, mis nurgas seisab, võib ära anda küll. Sellepärast on ka ERM-is neid mitmeid tuhandeid ning tänu sellele on kujunenud sellest omamoodi sümbol, mida kõik tunnevad ja teavad.”
Oma jalutuskäigu lõpetame võimu käsitleva väljapaneku juures, kus Jaanus selgitab, et Edith Karlsoni ussid justkui õõnestavad seda võimu ja see andis talle võimaluse Stalini pilt sinna nii “alasti” panna. Tegelikult on kuraatori sõnul näitusel mitu Stalini pilti, aga valdavalt on nad nurga taga või varjatud. “Minu seisukoht on see, et üldiselt muuseumid ei tohiks teemasid tsenseerida ja tuleb näidata asju sellisena, nagu nad on. Võib-olla ka see on olnud üheks selle näituse impulsiks,” nendib ta.
Hüpates tänapäeva, ütleb Jaanus nõukogude sümboolika mahavõtmise kontekstis seda, et ükski viisnurk või punalipp ei muuda teost kohe probleemseks. “Toompeal on Kalevipoja vaip, mis on loodud 50-ndatel Adamson-Ericu, Evald Okase ja Mari Adamsoni poolt. See on suur vaip ja asub Kalevipoja saalis. Sellel ei ole viisnurka, aga see on oma stiililt stalinistlik. Ma ütleks, et see on palju probleemsem kui mitmed teosed, millel on need õnnetud viisnurgad peal,” arutleb ta.
Rääkides Pätsi monumendist, ütleb Jaanus, et kunstnike suhtes ta kriitiline ei ole, küll aga selle tellimuse osas. “Kuna Päts oli inimene, kelle valitsemisperioodi iseloomustavad vastuolud, peaks mõtlema, kuidas sellest rääkida. Võib-olla saaks seda teha huvitavamal ja intelligentsemal viisil kui lihtsalt suur kuju püsti panna keset linna.”
Arutlesime näitusel ringi vaadates mitmel puhul ka selle üle, mis siis on päris meie kultuuriline pärand ja mis on võõras ja kas saab üldse sellist lahterdust teha. “Mis asi see päris on? See kõik on fiktsioon ja tõlgendus. Kas see, mis loodi 1800, on siis päris? Mõnes mõttes on see, mida loodi 30-ndatel või luuakse praegu, niisama palju päris. See ongi meie rahvakultuur. Kõik, mida eestlane loob, on meie visuaalne identiteet,” arutleb Jaanus ja lisab, et võtab rahvakultuuri pideva kulgemisena.
Näitus annab põneva ülevaate, milliseid rahvuslikke sümboleid on 30-ndatest 50-ndateni eesti tarbekunstis kasutatud. Väljapanek on väga mitmekihiline ja mitmed esemed avavad end siis, kui tead nende taustalugu. Seepärast soovitan väga osaleda kunstnikutuuridel, mis toimuvad nii novembris kui ka detsembris. Näitus jääb avatuks kuni 2. aprillini 2023.
