Esmaspäevaks esitasid Riigikogu liikmed oma ettepanekud regionaalsete reservide investeeringute jagamiseks. Rahvakeeli nimetatakse seda lihtsamalt ja võib-olla isegi täpsemalt katuserahadega sekeldamiseks.
Eks ta üks paras tsirkus ole – riigi raha külvatakse üle Eesti neljakümne tuhande euroste pakkidena (see oli nüüd piltlikult öeldud, sest igal Riigikogu liikmel on võimalus taotleda endale valijatele meelehea tegemiseks just nii suur summa, et seda siis väiksemateks portsudeks ümber pakkida). Et eeloleval kevadel on järjekordsed valimised, võib eraldiste järgi peagi vaadata, millises riigi piirkonnas keegi riigikogulastest kandideerib.
Ei tahaks küll kellegi kohta midagi halba öelda, aga kerge altkäemaksu lõhn on sellel aktsioonil küljes ikkagi. Eriti kui rahajagamine langeb kokku Riigikogu valimistega.
Küsitavusi on ka muidu. Kõigepealt see, kui põhjendatud üldse on need väikesed erinevatele organisatsioonidele tehtavad eraldised. Muidugi võib öelda, et raha ei ole kellelgi liiga palju, kõik kulub ära ja jääb puudugi. Ometi on peaaegu üle aasta ette tulnud, et keegi, keda ootamatu rahasüstiga on õnnistatud, jätab selle kasutamata. Tal ei olnud seda justkui vaja või ei osanud kohe õiget otstarvet leida.
Neli miljonit ei ole riigi tähenduses muidugi kes teab kui suur raha, aga kindlasti võidi midagi umbes samas mahus mingil eelarvereal kustutada, sest kõik mõistsid, et raha lihtsalt ei jätku. Kokkuvõttes võib see ’midagi’ meile kõigile oluliselt suurem kahju olla kui kõigist pisisüstidest saadud kasu.
Katuseraha jagamise teine külg on selgelt eetiline. Tegelikult võiks selline riigi raha eest endale valijate häälte ostmine Riigikogus juba resideeruvatele saadikutele endale ebaõiglane tunduda, sest need, kes alles alustavad poliitilisele püünele pürgimist, sellist lisaallikat kasutada ju ei saa ja peavad oma pürgimised isiklikust taskust kinni maksma.
Küllap leidub neidki, kes leiavad, et mis selles siis halba on, kui kord juba sõime juurde pääsenud seal püherdavad. Sakste enda asi ju. Kas ikka on?
