Valter Uusberg
Jah, head kunstisõbrad, kiirustage – Rapla keskraamatukogu galeriis on veel novembri lõpuni vaadata Rein Berlokko meistriteoseid, 16 kuldlõikelist maali: maastikud ja üks natüürmort. Tööd on valminud vahemikus 2014–2022.
Näituse rahumeelne üldpilt pakub vaatajale esmapilgul puhtakujulise kohtumise maalikunsti vana hea žanri maastikumaaliga, mis mõjub tuttavliku ja jõukohasena. Näituse esmane siht ongi saavutatud, Berlokko maale on tõesti hea ja turvaline vaadata. Aga jäägu vaatajale tema jõukohasus ja tööde autorile oma, sest iga maali juures torkab silma eriliselt tihe läbitöötatus ning hämmastav terviklikkus, mille jõukohasuse kraad viitab autori meisterlikkusele.
Ohjatud detailid
Maastikud on realistlikud. See eeldab, et detailid ja avaruumi illusioon oleksid maalitud võimalikult veenvalt ja moodustaksid ühtse terviku. Vahel võivad detailid aga perutama hakata ja töö üle kuhjata. Berlokko varasemate tööde tundjad mäletavad tema „treenitust“ detailide kallal. Kohati jäi mõnest tollasest tööst mulje, et kunstniku silm ja pintsel suudavad registreerida peaaegu kõike, mis nägemisulatuses.
Ka selle näituse tööd reedavad, et kunstnikule detailid meeldivad, aga – mis on meisterlik – ta ei kuhja ega peida neid, vaid korraldab need hästi ohjatud maalilistesse gruppidesse, millest kõige iseloomulikumad eristuvad, nagu hõredaks kulunud tornikarkass („Juuru Püha Vassili kirik“, 2020) või sisse vajunud katuse luustik („Lungu vesiveski“, 2014). Ühel maalil („Sikeldi tuuleveski“, 2019) tungib ehk kunagine berlokkolik detailiküllus esile, aga on ka näha, kui hästi meister seda haldab.
Maalilisus ja fotolikkus
Pole saladus, et maalide aluseks on fotod, mis määravad küll maalidel oleva „fakti“, aga ei enamat. Kuidas fotost maal saab, seda juba siin mõne reaga ära ei seleta. Ainult niipalju, et see on nende meediumite, foto ja maali vaheline vana vastasseis. Igal maalil on õigus olla abstraktne, tähendustest vaba värvide mäng, ja igal fotol kohustus midagi konkreetset kujutada.
Kui maalijaks on jutustajatüüpi autor nagu Berlokko, loovutab maal paratamatult midagi abstraktsusest ja hakkab täitma keerukamaid, kohati maaliväliseid ülesandeid, midagi kirjeldama, kujutama, mingitele tõsiasjadele viitama. Berlokko on selle suuna järjekindel esindaja ja seda jõulisemalt mõjub värske näituse oluline tahk: autor on oma fotolikes maastikes saavutanud erilise maalilisuse.
Kiirgus ja lumm
Et siit kuidagi edasi minna, tuleb appi võtta veidi hämaramad mõisted. Berlokko maalid kiirgavad ja lummavad. Need ei ole mingil juhul vaid fotolikud motiivid lõuendil. Koos nähtava ja tuttava reaalsusega näitavad nad veel midagi. See on irreaalselt nähtamatu, millele pole võimalik näppu peale panna – autori suhe, hoolivus, nostalgia maalitava suhtes. See on justkui irreaalne filter, mis maalide reaalsuse endasse mähib, eeldades samas väga head maalitehnilist teostust.
Mõned maalid lausa jahmatavad. Näiteks need, millel on kujutatud maju Raplas. „Maja Raplas Välja tn 1“ (2022), „Rapla Hollywood“ (2021) ja „Mahlamäe katlamaja Raplas“ (2020), mis tänaseks kõik ära pühitud. Mahlamäe katlamaja pildil mõjub uskumatult, kuidas meister on kunagise täiesti olmelise miljöö koos kõigi proosaliste detailidega tänu nostalgia filtrile tänasele maalilisele pjedestaalile tõstnud.
Valgus ja tähtteosed
Näituse isehakanud giidina pakun lõpuks välja mõned eelistused. Ekspositsiooni otsaseintel ripuvad teiste seas minu meelest selle kollektsiooni tähtteosed – „Kuusiku mõis“ (2021) ja tema vastas „Juuru Püha Vassili kirik“ (2020). See, mis need maalid eriliseks teeb, on valguse käsitlus, mida märkab teistelgi töödel, näiteks „Mahtra sõja mälestussammas“ (2020).
Pean seda maalimisel ehk kõige intuitiivsemaks tegevuseks, mis eeldab juba sünnipärast maalijainstinkti. Berlokko maalitud kirikuvaremed Juurus seisavad väljavalgustatult maali keskmes ja paistavad läbi esiplaani puuvõrade. Maaliliselt keeruka ülesande on autor lahendanud suurepäraselt. Valgus pääseb esile täpse varjundiga maalitud valgusest välja jäävate pindade toel. Sama efekt toimib ka Kuusiku mõisa vaates, millele lisandub veel meisterlik veepeegli esitlus.
Kasutasin siin kogemata mõistet „kollektsioon“. Pärast näituse mahavõtmist rändavad maalid tõenäoliselt tagasi Berlokko erakogusse. Kunstnik on oma töödega Raplamaa haruldus. Tasuks ehk mõelda maakondlikule kunstikogule, mille kollektsiooni kuuluks mõnigi selle näituse töö.
