Riinimanda 35
Urmas Sisaski laul “Heliseb väljadel” kõlas 8. jaanuaril ligi 60 Riinimanda koorilaulja esituses Rapla kiriku võlvide all ja käis motiivina läbi ka kooristuudio sünnipäevale pühendatud sõnavõttudest. “Riinimanda helin” on saanud tänaseks skulptuuriks, ent eelkõige räägib see motiiv vaimsetest väärtustest, mida aastate jooksul Riinimandas laulnud noortesse on helisema pandud. Need väärtused on nüüd ka raamatusse raiutud.
Sisutihe Riinimanda kooristuudio 35. tegutsemisaastale pühendatud teemapäev algas konverentsiga, mille mõtteliseks teiseks osaks oli “Riinimanda väärtuste raamatu” esitlus ja paneelvestlus. Sellele järgnes kirikukontsert ning päev lõppes meeleoluka peoga Rapla kultuurikeskuses. Olen ka ise mõne aasta Riinimanda noortekooris laulnud, ent olin seekord vaataja ja kuulaja rollis.
Päev algas kolme teadusettekandega Riinimanda vilistlastelt, kes tänaseks doktorikraadi omanikud. Räägiti nii libameditsiinist, metsasõjast kui ka õliga segunenud veepiiskadest. Kuivõrd ettekannetes ei käsitletud otseselt Riinimanda kooriga seotud teemasid, neil siinkohal pikemalt ei peatu. Küll on aga põhjust rääkida Rapla gümnaasiumi õpilase Heilely Vinteri uurimustööst “Riinimanda kooride pikaajaline tegevus ja mõju noortele vilistlaste hinnangul”, mis andis tõuke järjekorras kolmanda Riinimanda raamatu koostamiseks, milles leiab ka Heilely 2020. aastal valminud uurimistöö.
See töö vääriks põhjalikumat süvenemist ning eraldi artiklit. Sisaldab see vilistlaste seas läbi viidud küsitlust, ülevaadet koori tegevuse erinevatest perioodidest, intervjuusid ja väljavõtteid ilmunud artiklitest ja raamatutest. Heilely soov sellist uurimustööd teha oli koorijuhi Urve Uusbergi sõnul nagu sõõm värsket õhku.
Laiemalt võtab raamat luubi alla Riinimanda väärtusruumi(d). Valter Uusberg kirjutab raamatus: “Väärtusruum on kokkuleppeline mõiste. Kõige lihtsam oleks seda siduda argiruumiga ja öelda, et väärtusruum on argiruumi osa, mis täidetud tähendusrikka sisuga, olgu selleks mõni tegevus või füüsiline objekt. Tähtis, et selles ruumis väljenduks midagi olulist meie ühisosast.” Värskes raamatus on fookuse all neli Riinimanda väärtusruumi: kooristuudio loovlaagrid, skulptuur “Riinimanda helin”, Riinimanda tegevusgalerii ja Riinimanda teater. Kõik see räägib sellest, et Riinimanda ei ole pelgalt koor, vaid nähtus, mille keskmes ei ole üksi muusika, vaid loovus laiemalt.
Mis on aga väärtused, millega need ruumid on täidetud? Selle teema üle arutlesid paneelvestlusel kuus Riinimanda vilistlast: Mikk Jürjens, Ursel Tilk, Eerik Robert Ots, Pärt Uusberg, Uku Uusberg ja Kristo Elias.
“Mina tunnen, et olen kahest perekonnast pärit. Esiteks sellest perest, kuhu sündisin, ja teiseks Riinimanda perest ja see on selline 50:50 jagunemine kõige paremas mõttes,” ütles Mikk Jürjens paneelvestlust sisse juhatades ja lisas, et on ühtmoodi nii oma ema ja isa kui ka Riinimanda nägu.
“Kui Mikk ütles, et Riinimanda on olnud tema jaoks 50:50 perekond, siis minu jaoks on see olnud 100% perekond,” haaras sõnasabast Pärt Uusberg, kes oma vanemate vendade ja ema-isa kannul käis esimest korda koorilaagris juba kuueaastasena ning Riinimandas kasvades valis ka oma erialaks koorimuusika.
“See on pisut sõnastamatu, mida see kõik mulle tähendab. See on minu jaoks kõige sügavam nähe oma ajalikus kestvuses. Riinimanda on mul sügaval südames,” ütles Pärt.
Üheks oluliseks riinimandasid ühendavaks väärtuseks peab ta huumorimeelt ning avatust ja julgust. Samuti meenutas ta ema kasutatud lauset, mida lauljad pidid üksteisele ütlema: “Mina olen mina ja sina oled sina ja me oleme täiesti erinevad,” mille kaudu õpiti erinevusi aktsepteerima. Kuivõrd ema Urve ning koori tegemistes samuti olulist rolli mängiv Pille Kuldkepp on hariduselt psühholoogid, siis on seda tüüpi psühholoogilised jutud ja mängud olnud koori tegemiste lahutamatu osa.
“Ma arvan, et see ongi Riinimanda väärtuste baas, et alati on keskmes olnud inimese hing ja heatahtlikkus selle hinge suhtes,” võttis Pärt oma mõtte kokku ja pälvis sellega publikult aplausi.
Uku Uusberg nentis samuti, et see kombinatsioon psühholoogia ja muusika näol, mis nende emal on ja mida täiendab filosoofist abikaasa (Valter Uusberg), on väga haruldane. Ta ütles, et koori ümber on olnud vaimsus, milles on olulisel kohal armastuse faktor, aga ka avatus ning ausus oma ebatäiuslikkusest. “Urve varjamatult on ju vahepeal ebatäiuslik ning ta oskab sellest ka rääkida. See tekitab inimestes heas mõttes lõdvestunud tunde,” arutles Uku ning mõtiskles sellest, kuidas kõrvuti tugevat distsipliini ja pingutust nõudva koorimuusikaga tekitab see lõdvestatus inimesele parima võimaliku keskkonna arenguks.
“Püüan samasugust keskkonda luua ka teatris,” rääkis ta sellest, mida ta on Riinimandast kaasa saanud.
Mikk Jürjens leidis, et hästi võtab Riinimanda sees olnud vaimsuse kokku sõna väärtuskasvatus, mille keskmes oli muuhulgas ka see, et aktsepteeritaks üksteise erinevusi ja ebatäiuslikkust ning see on miski, mida ta püüab ka oma lastele edasi anda.
Ursel Tilk ütles, et tema jaoks on üks Riinimanda olulisi väärtusi kvaliteet ning soov teha oma asja hästi ja pühendumisega ning selles on teatud määral ka edasiviivat ambitsiooni. Samuti on tema arvates alati olnud oluline sisemine põhjendatus, mis lugu lauldakse või miks mingit asja tehakse. Just vajaduse leida oma tegemistes sisemist põhjendatust on ta oma eluteele kaasa võtnud.
“See, mis eristab riinimandalast ja “tavalist inimest”, on muusikaline taju ja tahe,” mõtiskles Eerik Robert Ots ning viitas uurimusele, millest järeldus, et muusikaga tegelevate inimeste aju on kõrgemalt arenenud. Sellest tulenevalt on tema arvates Riinimanda teatud mõttes kinnine seltskond, kuhu võetakse kampa ühtemoodi inimesi ja see, mis teeb neid inimesi ühesuguseks, on muusikaline taju. Samuti meenutas ta seika, kuidas lastekoori laagris vaagiti mõtet minna magajaid pasteerima, ent Riinimanda vaimsus väljendus tema jaoks selles, et ta ütles, et see pole äge, sest see pole mingi spordilaager.
“Minule seostub Riinimanda jumalakartlikkuse või alandlikkusega, mida mina paganlikust perest pärit lapsena Riinimandast sain. Siiamaani ma arvan, et olen natuke pagan, aga ma olen väga paljudes kirikutes oma elu jooksul aega veetnud ja miskipärast end ristinud, leeritanud, laulatanud ja lapse ka ära ristinud,” rääkis Kristo Elias ning võttis oma mõtte kokku, öeldes, et Riinimanda tõi temani alandliku ja jumalakartliku maailma nägemise ilu. (Olgu siinkohal etteruttavalt öeldud, et seda ilu ja püha tunnet oli tõepoolest ka kirikukontserdil tunda.)
Veel arvas Kristo, et just tänu sellele, et Urve tema kui häbeliku Kodila poisi koori laulma kutsus ja seal teda teistele oma loodushuvist rääkima pani, on toonud ta tänasesse päeva, kus tema tööks on iga nädal rambivalguses seista.
Kõiki neid mõttevahetusi saatis järjepidev huumor enda ja kaaslaste üle, millele publik ohtra naeruga reageeris.
Paneelvestluse põhjal saab kokku omamoodi Riinimanda väärtuste kobara, milles on oma koht erinevusel ja ebatäiuslikkusel, pühal ja pühendumisel, huumoril ja musikaalsusel.
Kuskil peab alguskokkukõla olema
See rida pärineb Pärt Uusbergi kirjutatud koorilaulust “Muusika”, mis on loodud Juhan Liivi tekstile. See laul oli eelpool mainitud “Heliseb väljadel” kõrval kahtlemata üks kirikukontserdi tipphetkedest, mis pani kiriku võlvide aluse ruumi eredalt värelema. Nii mõnelgi korral tuleb kontserdi ajal kananahk ihule ja mitte külmast, vaid muusika ja kõige kohal hõljuva vaimu puudutusest.
Minu kui endise riinimanda jaoks on paljud lood tuttavad ja isegi lihasmälus. Laulan mõttes kaasa ja isegi hingan lauljatega samal ajal.
Peaaegu iga loo eel toimuvad koori koosseisus muudatused. Kes kohale tulnud vilistlastest oskab, läheb laulab loo kaasa, ja kui kavas jällegi lugu, mida ei teata, tullakse ära. See vaikselt ja voolavalt käiv vahetus illustreerib muuhulgas seda, kuidas kogu Riinimanda tegutsemise aja jooksul on üha uued lauljad kooriga liitunud ning kooli lõpetades jälle koorist lahkunud.
On aga mõned lood, mida on laulnud kõik lennud ning millest on kujunenud riinimandade jaoks omamoodi hümnid. Üks selliseid on laul “Lahkumine metsast”, mille ajaks käsutab Urve lavale ka koori “veteranid”, kes seni pole tagasihoidlikkusest lavale “roninud”. Tegemist on koori esimese lennu lauljatega, keda võib nimetada ka asutajaliikmeteks. Võimetuna Urvele vastu hakkama, liiguvad mehed kuulekalt lavale, ehkki suure tõenäosusega nad hommikuses proovis ei osalenud.
Jah, on omamoodi imetlusväärne, et kontsert on kokku pandud vaid ühe ühise proovi põhjal, mis toimus sama päeva hommikul. Eks siinkohal tuleb mängu tohutu musikaalsus, millega põhituumiku lauljaid õnnistatud on, ning juba mainitud lihasmälu, kuhu suurem osa kavasse valitud lugudest talletunud. Samas ütles nii mõnigi endine laulja, et nii proov kui ka kontsert nõudis neilt rooste maha nühkimist ja suurt pingutust.
Kindlasti polnud kavasse valitud lood ka lihtsamate killast, ehkki kontserdi üldine õhustik oli lihtne. Kohale oli tuldud soovist üheskoos musitseerida ja ei tuntud liigset pinget sellepärast, et iga viimnegi noot oleks laitmatult puhas. Selline pinge on enamasti konkurssidel, plaadi salvestamisel või laulupeo ülevaatustel. Seekord oli valdav taasnägemisrõõm ja meeleliigutus ühiselt loodud muusikast. Oli ka neid lauljaid, kellel tuli lauldes pisar silma, ja publik aplodeeris kontserdi lõpus püsti seistes.
“Ma olin kogu aeg õnnelik, kui ma koori ees seisin,” ütles Urve Uusberg kontserdile järgnenud peol, kus muuhulgas tähistati ka tema 70 aasta juubelit. “Õnnelik tunne oli ja ei olnud väsimust. Olen väga tänulik,” rääkis Urve oma lauljate poole pöördudes.
On armastus ainuke jumal
Kui ma viis aastat tagasi, Riinimanda 30. sünnipäeva puhul samuti artikli kirjutasin, andsin sellele just sellise pealkirja, mis pärineb Jüri Leesmendi ja Alo Mattiiseni laulust. Kirjutasin toona: “On armastus tõepoolest see jumal, kes on Riinimanda kooride tegemisi juba algusakordist peale saatnud. Sündis koor ju Urve Uusbergi käe all armastusest muusika ja oma poegade vastu.”
See armastus on sestpeale laienenud ning kandnud Riinimanda tegemisi tänase päevani, ehkki viis aastat tagasi olnud ebakindlus koori järjepidevuse osas, mida tekitas koolireform, on säilinud. Sellest aga pidustustel – vähemalt selles osas, millest mina osa võtsin – palju ei räägitud. Pigem vaadati tagasi ja meenutati erilisemaid ja humoorikamaid seiku. Ühtlasi kinkis Pille-Urve tandem aastaid koori tegemisi toetanud inimestele ja asutustele raamatuid, kes omalt poolt vastasid juubelitervitustega. (Selles osas, kus oma tervitustega esinesid koori vilistlased, siinkirjutaja enam ei osalenud.)
Tulles aga tagasi üle väljade kõlava helina juurde, on tähelepanuväärne, et viis aastat tagasi sünnipäevapeol esmakordselt laiemale ringile välja hõigatud “Riinimanda helina” skulptuuri idee on tänaseks teostunud. Samuti on uksed avanud Riinimanda tegevusgalerii ning varjusurmast on üles tõusnud Riinimanda teater, mis möödunud suvel oma esimese lavastusega “Risti rahvas” publiku ette astus. Täna tegutsetakse küll nime all Rapla Väikelinna Teater. Kõik need algatused tõestavad Riinimanda helina elujõulisust ning annavad lootust, et ka viie aasta pärast on põhjust kokku tulla.
Selle aasta pidustustest jäi aga minu jaoks kõige enam kõlama märksõna “ebatäiuslikkus”, mille tõi lauale Uku Uusberg ja mis tähistas tema mõtte kontekstis muuhulgas ka haavatavust, ausust ja siirust, mida jääb tänases maailmas üha vähemaks, nagu jääb vähemaks ka keskkondi, kus enda ebatäiuslikkust võib vabalt tunnistada ning seejuures end vabalt ja hästi tunda.
Põliste riinimandalaste jaoks, kes on kooristuudio tegemiste teel suureks kasvanud, on see keskkond selline olnud. Riinimanda vaimu materialiseerumine Rapla linna füüsilises ruumis annab võimaluse sellest ka “tavalistel inimestel” osa saada, sestap laskem end Riinimanda helinal kutsuda ja kõnetada.
