Lehelugejad on kindlasti märganud, et alates detsembri keskpaigast on Raplamaa Sõnumitel uus fotograaf – Camilla Kännola. Fotograafia on juba varasest lapsepõlvest olnud üks tema suurimaid hobisid, kuid see pole ainus, millega ta tegeleb.
Camilla ütleb naerdes, et ta on nii aktiivne ja nii paljude asjadega tegelenud, et unustab kindlasti paljustki rääkida. Ilmselt paljudele on Camilla tuttav siiski tänu fotograafiale. „Ma käisin juba lasteaias kaameraga, sellise pisikese seebikarbiga. Mõned aastad hiljem, kui juba põhikoolis olin, nägi üks mu lasteaiakasvataja tänaval mu ema ja andis talle pataka pilte, öeldes, et näe, need on su tütre tehtud, ma printisin välja. Nii et fotograafia on kogu aeg minuga olnud ja kaamera on mul igalpool kaasas,” jutustab Camilla.
Pärast gümnaasiumit õppis ta küll ärikorraldust ja eks seegi mängib ta elus edaspidi teatavat rolli, kuid hetkel on Camilla tänulik, et on saanud töö ühendada südamelähedase hobiga ning saab tööl käia Tallinna asemel kodulähedal.
Küsimusele, kas ta tahaks fotograafiat kunagi ka mõnda kooli õppima minna, vastab Camilla kindla eiga. „Ma ei taha minna seda kooli kellegi käest õppima, kuna see on siis sama, mis öelda kunstnikule, et näe, tõmba siit kriips. Ma ei tunne, et see annaks mulle midagi juurde. Tunnen, et see iseõppimine, ise praktiseerimine annab mulle poole rohkem kui see, kui keegi hakkab hindama mu töid, sest fotograafia on kunst, igaüks näeb asju erinevalt,” selgitab Camilla.
Ehedad emotsioonid, tähed ja autod
Fotograafia juures on tema eesmärk saada pildile inimeste emotsioonid ja sel põhjusel meeldib talle teha üritustel pilte, kuna just seal tulevad ehedad emotsioonid kõige paremini välja. Näiteks on üks tema viimase aja lemmikuid pilt Eidapere kooli püsimajäämise teemal toimunud koosolekust, kus iga inimese näolt võis mõne emotsiooni välja lugeda. Poseeritud pilte inimestest pole Camillale kunagi teha meeldinud, kuid lehefotograafina tuleb tal nüüd seda külge endas arendada.
Enne Raplamaa Sõnumitesse tööle tulekut olid Camilla pildistamised umbes 90% ulatuses seotud autodega. „See on põhiasi, mida mulle meeldib teha. Ma ei tea miks, aga see on lihtsalt niimoodi kujunenud. Põhilise aja ma tegin autode müügipilte, ilupilte ja autoürituste pilte,” lisab Camilla.
Looduspiltide, täpsemalt loomapiltide tegemise jaoks tal kannatlikkust ei jagu, kuid mida talle meeldib pildistada, on tähed. Nende pildistamiseks on ta käinud näiteks Türisalu pangal ja Mukri rabas.
„Rapla ja ka Tallinna ümbruses on päris keeruline neid pilte teha. Kui ma tahan palju tähti peale saada, siis pean leidma koha, kus ei ole valgust nii palju. Tallinna poolt otse tulles on aga esimene koht, kus pole valgusreostust, Mukri raba. Vasakule-paremale jääb muidugi veel selliseid kohti, kuid otse tulles on Eidapere esimene selline koht. See on väga karm. Viimasel ajal on meil palju virmalisi, kuid need on ju meil põhjapool, ehk kui ma Kohila juurest tegin Tallinna suunas pilte, siis Tallinna valgusreostus kattis kõik rohelise kuma ära.”
Miks on just autod hakanud Camillat huvitama? Ta ütleb, et tema peres ei ole ühtegi autoinimest, aga arvab, et sõrm automaailmale sai antud umbes viis aastat tagasi, kui Raplamaal tegutses Raplamaa Motorsport Crew. Camilla sai tuttavaks ühe korraldajaga, kes kutsus teda tema esimest autoüritust Järvakanti pildistama. Pärast seda oli ka käsi automaailmale antud.
See maailm on Camillale toonud sõbrad ja seltskonna, kes remondivad autosid ja mõned ka õpivad seda Kehtna kutsehariduskeskuses. Vaikselt on ka Camilla nende kõrvalt autoremonti õppima hakanud. Vahemärkusena tasub lisada, et Camillale meeldib ka joonistada ja viimastel aastatel just autosid.
Autoremondi puhul ei kaalu ta samuti võimalust seda koolis õppida. „Ükspäev kohtusin kogemata ühe endavanuse tüdrukuga, kes käib Tallinnas seda õppimas esimest aastat ja ma ei saa aru, mida nad seal koolis teevad. Üks meie sõprusseltskonnast õppis Kehtnas sõiduautotehnikuks. Esitasin talle sellise küsimuse, et kui ta nüüd mõtleb tagasi, palju ta õppis koolis ja palju ta õppis selle ajaga, mis ta on oma autot ehitanud. Ta vastas, et koolist ei olnud mingit kasu, väljaarvatud need algteadmised ehk. See ala ongi ikka rohkem katse-eksituse meetodiga õpitav,“ sõnab Camilla.
Tal endal on BMW, millega ta ringi sõidab ja remonti vajades teeb selle ära kas Camilla ise, ta sõbrad või kui viga on suurem või vajab kiiret lähenemist, viib ta auto siiski töökotta. Igat töökoda ta aga enam ei usalda. Kui ikka auto tuleb remondist samasugusena tagasi, laiutatakse käsi, et ei tea, milles viga, kuid raha ikka võetakse, siis sellisesse kohta ta enam oma autot ei vii. Üks koht, mida ta usaldab, asub Valtus.
„Seal tegutseb mu tuttava tuttav ja tema juures käisin ma oma autoga päris pikka aega. Viimane kord oli niimoodi, et viisin auto ja ma ei teadnud, mis tal viga on. Ta helistas mulle mõne aja pärast ja ütles ausalt, et ta ei leia samuti viga üles, kuid ei võta raha, kuna pole varem sellise teemaga kokku puutunud,“ toob Camilla näite suhtumisest, mis talle meeldib.
Muusika kadus, sport jäi
Pikki aastaid tegeles Camilla muusikaga. Nimelt õppis ta Rapla muusikakoolis saksofoni. Algklassides ta ka laulis ja on Riinimanda kooriga koos laulnud. Muusikakooli mineku kohta räägib Camilla: „Mu vend on minust seitse aastat vanem ja tahtis minna muusikakooli trumme õppima. Ma olin just esimesse klassi minemas ja ilma ema teadmata läksin vennaga kaasa, kuna tahtsin ka muusikakooli. Saingi katsed ära teha ja mind võeti vastu. Siis tekkis küsimus, mida ma mängida tahan. Ma aga ei teadnud, nii et mu ema valis mulle saksofoni.“
Muusikakoolis käis Camilla üheksa aastat ja lõpetas kiituskirjaga. Enam aga ei tunne Camilla, et saksofon ja muusika oleks kuidagi tema teema. „Ma arvan, et see üheksa aastat väsitas mind nii ära, et ma ei osanud enam mitte midagi selle teadmisega edasi teha. See oli tore, aga see ei olnud nii minu jaoks, et ma jätkaks sellega. Huvid on muutunud. Pärast seda, kui autod enda jaoks leidsin, on see hoopis teine maailm mu jaoks ja ma tunnen, et see maailm on mulle palju parem kui muusikamaailm,“ räägib Camilla.
Tegelikult kestab muusikakool seitse aastat, kuid üks lisa-aasta lisandus tervise tõttu, mis ei lasknud mõni aeg Camillal saksofoni mängida, ja teine aasta lisandus seepärast, et oli vaja abi orkestriga laulupeole saamiseks.
Algklassides alustas Camilla ka korvpalliga, mille ta mõne aja pärast vahetas võrkpalli vastu. Nii et praktiliselt kogu kooliaja esimesest kuni üheksanda klassini sai ta koolis käia kolme kotiga: koolikott, trennikott ja saksofon. Erinevalt muusikast on sport siiski hiljem olnud Camilla elus olulisel kohal. Võrkpalli on ta mänginud aastaid ATO spordiklubis ja tema treener on Tarmo Rahuoja. Kolm kuud andis Camilla ka ise endast noorematele trenne. Samuti käis ta kohtunikuna võistlustel mänge vilistamas. Klubi esimene vabariiklik medalgi U12 tüdrukutega tuli koos temaga, sest ta oma treener ei saanud võistlustele kaasa minna. Nüüd on küll fotograafitöö treeneriameti pausile pannud, kuna trennid kattusid meie lehelõpetamise päevaga.
Seda mõtet, et võiks päriselt treeneripaberid ära teha, Camillal ei ole, kuna ta leiab, et päris treeneritöö nõuab konkreetsust ja rangust, mida temas ei ole. Mängujuhi paberid on tal aga olemas, nii et endas olevat helget poolt on ta rakendanud laste sünnipäevade korraldamisel.
Autohobi kogukond hoiab üksteist
Pärast gümnaasiumit õppis Camilla Pärnu kutsehariduskeskuses ärikorralduse spetsialistiks. Eelmise aasta kevadel sai see kool lõpetatud ja saadud haridust rakendab ta praegu ühele ettevõttele raamatupidamist tehes ning vaikselt arendab ka mõtet luua koos emaga Raplasse väike ettevõte. Täpsemalt ta sellest veel rääkima ei soostu, kuid vihjab, et on asju, mis Raplas on puudu. On küll üritatud teha, kuid ei ole õnnestunud.
Noore inimesena näebki ta, et temasugusele ei ole Raplas töökohta pakkuda. Enamasti läheks noor naine esimest töökohta otsima teenindussektorisse, kuid Raplas on need kohad hõivatud ja seal püsivad töötajad pikalt. Sügisel hakkas Camilla otsima tööd ja seda just Tallinna poole, kuid sai tunda suhtumist, et kui ametlikke töökohti CV-s veel pole, siis vaatamata mitteametlikult tehtud tööde pikale nimekirjale ja saadud kogemustele ei ole tööandja valmis noort tööle võtma.
Oma loodava ettevõttega, mis toob kaasa päris mitu uut töökohta, loodab Camilla parandada noorte töölesaamise võimalust just oma kodukohas.
Vaba aja kohta sõnab Camilla, et seda on tal tegelikult päris palju. „Ma teen asju nii lihtsa lennuga tegelikult. Mul saavad asjad kiiresti valmis ja siis ma tunnen, et mul on jälle igav, nii et ma otsin endale uut tegevust ja siis on mul kõik asjad koos jälle,” ütleb ta naerdes. Suur osa tema vabast ajast möödub ühes garaažis, mida ta sõbrad rendivad. „See on minu jaoks selline hea koht, kuhu ühiste huvidega inimesed kokku tulevad. See on nagu oma pisike kogukond seal,” lisab ta. Suvel grillitakse seal ja viimastel jõuludel korraldas Camilla seal 14 inimesele jõulupeo, kust ei puudunud loosipakid ja kolmemeetrine kuusk oli kaunistatud autode varuosadega.
Selles meestekeskses maailmas on Camilla ainus tüdruk. „Mind on hästi vastu võetud ja tänu sellele on mul igalpool väga turvaline olla. See on kuidagi nii kujunenud lihtsalt, et mind on hoitud ja võetud nii hästi vastu. Eks see huvi liidab väga palju. Ja kuna ma pilte ja videosid ka teen, hoitakse mind eriti hästi seal,” sõnab ta.
Praegu käib garaaži juures koos seltskond, kes on kõik noored. Seda, et autohobi perede tekkides noortel ära kaoks, Camilla ei usu. „Ma arvan, et see kogukond võib kestma jääda. Muidugi hakatakse harvem siis igal pool käima ja nähakse vähem, aga ma arvan, et see autohobi ei kao niisama lihtsalt ära. Võib-olla vahetavad inimesed asukohti ja vahetavad garaaže, aga inimesed jäävad. Ükskõik mis autoüritusele sa lähed, näed seal inimesi beebidest kuni pensionärideni välja. See kogukond hoiab üksteist nii hästi ja seda on nii tore näha,” arvab Camilla.
Osa tema vabast ajast läheb ka autoga sõitmisele. „Mulle meeldib natukene liiga palju ringi sõita,” nendib ta ise naerdes. Nii Raplamaa kui ka Eesti üldiselt on tal risti-põiki läbi sõidetud ja üheks oma meeliskohaks peab ta Lõuna-Eestit. Samas tõmbab teda ka mere äärde, kuna suvised ajad on paljuski seal mööda saadetud paadiga merel käies ja koos vanaisaga kala püüdes.
Koerad tajuvad heatahtlikkust
Seoses algava kassiaastaga tuli välja, et Camilla on kasside (ja väikeste näriliste) suhtes allergiline. Koerte vastu ta aga allergiline ei ole. „Ma olen hull koeratädi,” nendib ta naerdes, lisades, et ta teele ei ole kordagi sattunud koera, kes oleks ta vastu kuri olnud. „Arvan, et asi on selles, et ma ei karda neid,” usub ta. Ilmselt tajuvad koerad, et Camilla on inimene, kes on nende vastu heatahtlik ja nii on juhtunud, et ta on leidnud tänavatelt neli hulkuvat koera, kelle ta on siis omanikele tagasi toimetanud.
Viimane juhtum oli aasta tagasi Kohilas. „Sõitsin tänavate vahel ja noor kuldne retriiver tuli sinna. Läksin autost välja ja üritasin teda enda juurde saada. Ta oli paanikas, hakkas edasi-tagasi jooksma, tegin oma tagumise autoukse lahti ja ta hüppas autosse. Panin autoukse kinni, leidsin kaelarihmalt numbri ja helistasin kohe omanikule,” räägib Camilla. Omanikuks oli politseinik, Camilla enda tuttava ema, kes hiljem veel väga südamlikult tänas teda koera kättesaamise eest.
„Mis mulle meeldib nende koerte puhul, kelle ma olen leidnud – neil kõigil on kaelarihma peal omaniku number olemas. Pole olnud ühtegi koera, kelle oleksin pidanud varjupaika viima,” lisab Camilla.
Endal tal veel koera pole, kuna nii palju siiski seda vaba aega ei ole, et see võimaldaks koera eest hoolitseda. Camilla aga usub, et küll see aeg tuleb, kui ta oma koera saab. Lemmiktõug on tal belgia lambakoer, keda peetakse ka kõige intelligentsemaks koeratõuks. Camilla tahab just seda tõugu koera aga aktiivsuse pärast. Kuna ta ise on aktiivne ja pidevas liikumises, meeldiks talle võimalikult aktiivne koer.
Kunagi oli Camillal plaan minna aastakeseks Norrasse koertetreeneriks õppima. Tookord plaan teoks ei saanud, kuid täitsa maha matnud ta seda pole. Tulevikuplaanidest rääkides tahab ta, et ta saaks oma ettevõtte heas suunas jooksma. „Aga ei kujuta ette, kus ma olla tahaks, võimalik, et siin, võimalik, et välismaal. Valikuid on nii palju ja need valikud võivad päevapealt muutuda. Kunagi ei tea, mis saab, mis pakkumine tuleb. Elan siin parem päev korraga edasi, kui et mõtlen sellele, kus viie aasta pärast olen,” sõnab Camilla.
