Sõja-aastad mõjusid kultuuritööle maal laastavalt. Laokile jäetud või kahjustusi saanud rahvamaju oli palju ning need vajasid korrastamist või laiaulatuslikke remonditöid. Sõjajärgsete külarahvamajade tegevuse taasalustamine oli vaevaline ja kohati suhtuti sellesse ükskõikselt.
Maakonnalehtedes kirjutati, et külarahvamajad on need, mis koondavad enda ümber valla laialdase töötava talurahva ja vastavalt nende huvidele arendatakse mitmesuguste huviringide abil inimeste teadmisi, distsipliini, aktiivsust jne. Pahandati, et mitte kõik valla täitevkomiteed ja rahvamajade juhatajad ei ole veel aru saanud neist ülesannetest. Mõned näited külarahvamajadele pandud ülesannete mittetäitmisest ja ühe rahvamaja kiiduväärsest tegevusest.
Rahvamaja ei tohi olla tingel-tangeli koht
Sõjajärgsetel aastatel kirjutati ajaleheveergudel palju külarahvamajade nigelast ja armetust olukorrast, nendes esinevate vigade-puuduste kõrvaldamatusest, isetegevuse loidusest jne. Mainiti sedagi, et levib väärarusaamine, et rahvamajad on mingid tantsu- ja tingel-tangeli ettevõtted, mille ainsaks õigeks asjaks on pidude korraldamine. Kirjutati sellestki, et rahvamajade töö kannatab kunstihuviliste inimeste puuduse all. Maakonnalehe lugejatele teatati, et mitmel pool juhib rahvamaja väheste kogemustega kunstivaene isik, mistõttu isetegevus on mahutatud kitsasse, vaimuvaesesse vormi – „tantsuõhtu”. Hurjutati neid, kes on rahvamaja juhtimises passiivsed – ei lähene rahvale, vaid jäävad ootama, millal rahvas neid üles otsib. „Rahvamaja juhataja ülesanded ei seisne ainult palga vastuvõtmises, vaid rahvamaja töö juhtimises tuleb üles näidata isiklikku algatusvõimet ja leidlikkust,” kirjutati maakonnalehes Läänlane praeguse Märjamaa valla piires tegutsenud mitme rahvamaja juhataja kohta. Nad said ajalehe vahendusel teada, et neil puudub bolševistlik suhtumine töösse, visadus ja kindel tahe raskuste ületamiseks.
Ajalehes Läänlane küsiti, mida teeb Valgu rahvamaja? „Valgus on kinniste aknaluukide ja suure tabalukuga lukustatud uksega valge kivimaja. Isegi lihtsaid tantsuõhtuid pole rahvamaja suutnud korraldada.” Väga kriitiliselt kirjutati Juuru rahvamajast.
„Täiesti häbiposti tuleb panna Juuru valla keskrahvamaja, kus ei tehta peaaegu midagi. Isegi hoone remont ei taha paigast nihkuda. Rahvamaja on lagunenud ja armetu, vähe on tehtud isetegevuse arendamiseks, kollektiivid töötavad hingitsevas olukorras, laulukooril ja rahvatantsurühmal puudub teadlik juht.”
Maakonnalehe Harju Elu kirjutises nõuti, et valdade täitevkomiteed peavad rahvamajade tööle pühendama suurt tähelepanu, abistama neid, aga ka nõudma kõige kategoorilisemalt, et rahvamaja juhatajad täidaksid neile pandud kohustusi: tõstaksid üldist rahva- ja poliithariduslikku taset, arendaksid seltsimehelikku ühtekuuluvustunnet ja valmistaksid massiliselt ette aktiviste, kes oleksid võimelised abistama valla täitevkomiteed riiklikult tähtsate ülesannete täitmisel.
Vigala valla keskrahvamajas ei viitsitud põrandatki üle pühkida
Maakonnalehes Läänlane kirjutati 1945. aasta aprilli algul, et Vigala valla keskrahvamaja on väliselt ja ka seesmiselt korras, kuid rahvamaja juhataja ja valla täitevkomitee peaksid jõudma ühisele arusaamisele kultuuritööst. Kultuurikomisjoni protokollidest nähtub, et on püütud ületada raskusi, kuid kahjuks jäid need siiski ületamatuks. Millised olid need raskused koostöös, nendest ei kirjutatud.
Võib-olla eelpool mainitud kirjutise tulemusena moodustati aprilli lõpul Vigala keskrahvamaja nõukogu, mille esimesel koosolekul arutati läbi 20 päevakorrapunkti. Need käsitlesid peamiselt rahvamaja korrastamist ja senise tegevuse edukamat arendamist.
Oktoobris ilmunud kirjutisest selgub, et rahvamaja nõukogu tegevus ei olnud tulemuslik. „Vigala keskrahvamaja töötab täiesti loiult. Ainult üks kord on esinetud kunstilise isetegevuse kavaga, kuid sel puhul ei viitsitud rahvamaja põrandatki üle pühkida, rääkimata palaganist, mis seal esitati.” Artikkel lõppes teatega: „Nüüd on Vigala keskrahvamajal uus juhataja, kellel tuleb aga suur töö teha, et Vigalas kunstilisele isetegevusele jalad alla saada.”
1. detsembril ilmunud kirjutisest ilmneb, et rahvamaja juhataja vahetus ei tekitanud rahvamaja tegevuses tähelepanuväärseid positiivseid muutusi. „Rahvamajad peavad olema maa kultuurielu keskusteks. Seda ei näita aga sugugi Vigala valla keskrahvamaja. Uksed on kinni traadi ja pulkadega, kuna puuduvad lukud. Ruumid on külmad, kuna ei olevat kütet. Saal on koristamata ja prahti täis, paar olemasolevat loosungit on vananenud, plakatid seintel jätavad laialipaisatud ja korrapäratu mulje. Keskrahvamajas on avatud agitpunkt ja lugemislaud vastab nõuetele, aga puuduvad istepingid agitpunkti külastajatele.”
Taastatud Kehtna valla keskrahvamajast sai eeskujulik kultuurikolle Harjumaal
1945. aasta oktoobris maakonnalehes ilmunud kirjutisest saame teada, et pärast sõda polnud Kalbu külas asuvast Kehtna valla rahvamajast järel muud kui purunenud seintega, laudadega kinni löödud aknaaukudega maja. Kui Theodor Ostrov valla keskrahvamaja juhatajana tööle asus, moodustati kohe rahvamaja juhatus, kuhu kuulus valla kommunistlike noorte organisaator, täitevkomitee esimees ja kohaliku mittetäieliku keskkooli õpetaja. Artiklis öeldi, et tegus juhatus suutis ümbruskonna elanike kaasabiga lühikese ajaga korrastada-taastada rahvamaja ning isetegevuslased said tegevust alustada. Kirjutises kiideti ka Theodor Ostrovit, kes on teinud tõhusat tööd – Kehtna keskrahvamaja on eeskujulikumaid Harjumaal.
Rahvamajas tegutses kuus isetegevusringi. Rahvatantsurühm M. Nõela ja näitering Th. Ostrovi juhtimisel alustas tegevust juba 1944. aasta oktoobris, 20-liikmelist segakoori juhatas Ohekatku algkooli juhataja Helmi Raidmets jne. Rahvamajas oli ka spordikollektiiv, kus oli 14 spordihuvilist noort. Neid treenis sportlane Teas.
Kehtna keskrahvamaja šefiks oli Talurahvaleht ning näitering tegutses Tallinna Draamateatri näitleja Alfred Rebase šeflusalusena.
Kui külarahvamaja nimetati eeskujulikuks, oli seal kindlasti ka poliitharidus- ja põllumajandusring, punanurk ühes lugemislauaga, riiklike tähtpäevade tähistamine, järjepidevalt ilmuv seinaleht jne. Need olid ka Kehtna keskrahvamajas. Põllumajanduse huviringi tegevuses osales 20 inimest. Poliitharidusringis, kus oli 22 liiget, korraldati igal reedel loenguid. Pühapäeviti oli rahvamajas huviküllase sisuga loeng ja esinesid isetegevuslased. Üks-kaks korda kuus ilmus seinaleht „Kehtna töö ja elu”. Maakonnalehe lugejatele teatati, et Kehtna keskrahvamajas alustab lähiajal tegevust ka raadiokuulamise punkt.
Rahvamajal oli üks hektar maad, kuhu külvati vilja, et sügisel saadud saak annetada Punaarmee fondi. Korraldati isetegevusõhtu, mille sissetulek anti punaarmeelaste perekondade toetamiseks. Rahvamaja aktiiv osales IV riikliku sõjalaenu oblikatsioonide levitamise ja realiseerimise kampaanias.
Senine Kehtna keskrahvamaja juhataja otsustas sügisel minna Keava harurahvamaja juhatajaks ning valla keskrahvamaja juhatajaks määrati Kalbu külas oleva Kehtna mittetäieliku keskkooli õpetaja R. Jaska, kes oli vallas tuntud aktiivne kultuuritegelane. R. Jaska ülesanne oli ka vanema klassi õpilaste kaasamine rahvamaja töösse.
Eidapere keskrahvamaja juhataja tegeles pummelungide korraldamisega
Pärnu maakonna ajalehes Töörahva Hääl kirjutati Eidapere keskrahvamajast, mis oli välimuselt meeldiv ja korralik, aga sisemuses tühi ja kõle. „Siin on suur ja avar saal, aga ei ühtegi loosungit ega pilti seintel. Pingid on segamini, laval puudub eesriie, põrandal vedeleb paberitükke ja muud prügi. Tundub, et see saal Eidaperes on küll millekski muuks otstarbeks kui rahva kogunemiskohaks.”
Artiklis kirjutatakse ka Tallinnast Eidaperre tulnud mehest, kes hakkas keskrahvamaja tegevust juhtima. „Oma organiseerimisvõimet näitas ta igasuguste pummelungide ja napsuvõtmiste korraldamises, mitte isetegevusringide loomises. „Kui H. P. sõitis rahvamaja korrastamiseks määratud rahadega Tallinna, siis tuli ta sealt paari nädala pärast peale põhjalikku pummeldamist tagasi, rahad otsas ja vajalikud ostud tegemata,” kirjutati 1945. aasta mais maakonnalehes, milles teatatakse, et Eidapere keskrahvamajal puudub nüüd juhataja ning rahvamaja eest määrati hoolitsema kohapealne elanik A. Eskel.
Hageri „tegelinskid” tegelesid rahvamajas õlle müümisega
1945. aasta sügisel kirjutati maakonnalehes Hageri keskrahvamajast, mida kaunistavad ainult ämblikuvõrgud ja öine mahe kuuvalgus. „Väliselt kauni ilmega Hageri keskrahvamaja on üks mahajäänumaid kultuuriasutusi Harjumaal. Kui minna rahvamajja, saame säärase mulje nagu poleks see üldse rahvamaja, vaid mingi tühi hoone, kus igasugune elu puudub. Rahvamajas pole ainsatki kunstilise isetegevuse ringi. Kui mujal on vähemalt pidusid korraldatud, siis Hageris on ka need puudulikult tehtud. Hageri „tegelinskid” arvavad, et rahvamaja ülesanne on viimase järgu tähtsusega. Täitevkomitee hoolitseb küll selle eest, et peo ajal rahvamajas peolistele õlut müüa ja sellega tulusat sissetulekut saada, kuid rahvamaja kiirest remondist pole midagi kuulda. Niisugune olukord ei ole nõukogude korras sugugi lubatav.”
