Loodus aitab hinge kosutada

Millal see kevad juba ometigi kord tuleb? Iga aasta tekib veebruaris tunne, et seda lume ja lörtsi segu on taevast sadanud alla nii kaua, et mälestus õitsvatest lilledest enam silme ette ei tule ja murul paljajalu käimise tunne ammu ununenud on. Ju see mingi paratamatu väsimus sellest pikast pimedast perioodist on, mis sest, et tegelikult hakkavad päevad ju pikemaks venima ja mõni hommik ei olegi tunnet, nagu ärkaks keset pimedat ööd.
Aga tänavu rusub see lõputu kole talve-hilissügise segu kuidagi eriti raskelt. Igalt poolt justkui pitsitab. Küsisime tänaval inimestelt, kuidas nad majanduslikult toime tulevad, ja peaaegu kõik nad ütlesid, et rahakotis on kitsam kui varem. Oma ostud tuleb täna märksa põhjalikumalt läbi kaaluda kui aastake varem ja siit-sealt kokku hoida. Ja no punnita palju sa tahad, eelmise aasta numbrite sisse ei taha uus pere-eelarve kuidagi mahtuda.
Eks neid pingeid pressib justkui ka igalt poolt mujalt peale. Eelmisel aastal korraks tekkinud ühtekuuluvustunne on samuti justkui suuresti ununenud. Sotsiaalmeedia kommentaariumid kubisevad maailmavaatelistest jagelemistest, mis taas viisakuse piiridesse eriti mahtuda ei taha.
Arved on suured, viirused murravad igalt poolt ja ilm kehv. Ei teagi, kuidas selle kõige eest põgeneda. Loodus oma rahuliku ja kõigutamatu kulgemisega on alati aidanud pingeid maandada.
Õnneks on ka loodusteemalised kohtumised viimasel ajal justkui uue hingamise saanud. Huvi nende vastu paistab ka varasemast suurem olevat, kuulajate puudust ei paista. Ju siis on teisigi, kes olmemurede asemel soovivad kuulda sõnaosavaid esinejaid loomariigi saladusi lahti harutamas. Mitte muidugi, et ka need lood alati üleliia rõõmsad oleksid. Hävitame me ju aktiivselt ka looduskeskkonda, kus ülejäänud loomariigi esindajad elada saaksid. Ei ole vist kuigi palju loodusõhtuid, kus esinejad saaksid rääkida, kui hästi loodusel läheb.
Ka esmaspäeval Rapla keskraamatukogus toimunud lendorava loodusõhtul käis liigagi tihti läbi mõte, et oleme liiga agara metsa raiumisega aasta loomaks valitud lendorava täbarasse olukorda pannud.
Ja ometi ta üllatab meid. Ennustused, et 2020. aastaks on ta Eestist kadunud, ei saanud tõeks. Väike lendorav jäi ellu ja tema arvukus on isegi kosunud. Kõige kiuste. Olenemata sellest, kui väikesed on eduvõimalused, võitleb loodus viimase hetkeni ellujäämise nimel.
Ja selle tajumine annab jõudu ka enda olmeliste muredega toimetulemiseks. Tulgu see jõud siis läbi mõne loodusõhtu või ise looduses viibides-vaadeldes. Tuleks see kevad siis kasvõi veidi kiiremini. Soojad päikesekiired ja maast taas nina välja pistvad lumikellukesed aitavad kindlasti tühjaks saanud akusid täis laadida.