Jäin mõtlema, kui suur filmivaataja ja kinos käija ma olen ning mis filmid mulle enim meelde on jäänud.
Üks varasemaid mälestusi on prantsuse näitlejast Louis de Funèsist. Seniajani on meeles mõned humoorikad stseenid filmist „Suurusehullustus”. Ilmselt oli see kas esimene või üks esimesi filme, mida kohalikus rahvamajas Kanepis sai 1990-ndate algupoolel vaatamas käidud. Funèsi sandarmifilme sai ilmselt juba telekast vaadatud. Avastasin, et mõned tema komöödiad on Netflixis olemas, nii et on teada, millega mõned õhtud sisustan.
Fantaasiaraamatute fännina käisin teismelisena ja natuke vanemana palju Võru Kandles, kus vaatasin järjest peaaegu kõik Harry Potteri filmid ja Sõrmuste Isanda triloogia ära. Võiks öelda, et need on vähemalt fantaasiakategoorias minu jaoks n-ö tüvifilmid.
Tartus õppimise ajal käisin Ekraanis ja sealt on meeles draama „Eestlanna Pariisis”, millele mõtlen senini iga kord croissanti süües. Usun, et sel ajal vaatasin pigem märuleid ja Hollywoodi filme, kuna suhtusin filmidesse nii, et draamafilme ja vaikse kulgemisega Eesti filme võib telekast ja arvutist ka vaadata ning suur ekraan jäägu pigem märulitele (kuid mitte õudukatele, nende vaatamiseks jäägu kodune turvaline diivan).
Toona sai ära vaadatud ka üheks maailma halvimaks filmiks nimetatud „The Room”, mis on lausa nii halb, et hakkab juba hea tunduma. Neile, kes hädaldavad, et praeguse aja filmides puudub lugu ja näitlejameisterlikkus, soovitan seda vaadata – iga teine film tundub pärast seda täieliku šedöövrina.
Minu elus on olnud pikk periood, kui polnud aega ei kinos käia ega mujalt filme vaadata. Soov leida aega filme vaadata tõi aga kaasa õnnetuse, kus ma midagi muud õieti teha ei saanudki, kui pikali olla ja 4-5 filmi päevas vaadata. Enam ma niimoodi olla ei soovi ja olen õppinud lihtsalt võtma aega, et minna kinno või leida kodus aega midagi vaadata (veider fenomen on küll see, et kui on valida kahetunnine film või mitme hooajaga sari, siis kipun ikka valima sarja). Üha enam eelistan kinno minna, kuna seal saan rahulikult keskenduda filmivaatamisele, kodus kipub minema vaatamine selle nahka, et kodused toimetamised vajavad tegemist ja mõni oluline hetk filmist jääb seetõttu nägemata.
Vanusega on muutunud ka filmieelistused. Aina enam on selles valikus väärtfilme, dokumentaalfilme, Eesti filme ja draamasid, kuid naudin siiski ka märuleid, Marveli ja DC fantaasiafilme, krimkasid, põnevikke ja (romantilisi) komöödiaid. Kriitikute arvamusi ma väga palju ei loe, vähemalt enne filmi mitte. Pigem loen neid pärast, et mitte lasta nende arvamusel enda arvamust kuidagi mõjutada.
Ühtegi filmi ma täiesti kehvaks ei pea, igaühest leiab ikka mõne emotsiooni või mõtte, mida endaga kaasa võtta. Kui film on suutnud mu vähemalt korra naerma või nutma ajada või sügavamalt millegi üle mõtlema panna, siis on filmile kulutatud aeg seda igati väärt olnud.
Lõpetuseks soovitan filmihuvilistel lugeda hiljuti Eesti Ekspressis ilmunud Timo Dieneri artiklit „Suur ülevaade: millised filmid on jõudnud Eesti kinodes 100 000 vaataja klubisse, millised mitte ja miks?”.
