Veebruaris alustas Raplamaal tööd uus ohvriabi spetsialist Jaanika Koll. „Nüüd, kui ohvriabi on pidevalt Raplas kohapeal, on ehk inimestel lihtsam leida sobivat aega silmast silma kohtumisteks,” ütles ta.
Koll tegi kannapöörde pärast 20 aastat reklaamivaldkonnas töötamist, kuna tundis, et ei taha samas valdkonnas veel järgmised 20 aastat töötada. „Hakkasin töö kõrvalt vaatama, milline valdkond võiks huvi pakkuda. Silma jäi sotsiaalne ettevõtlus, aga kuna iga tööd on mõistlikum teha teadmistega, läksingi esmalt õppima sotsiaaltööd praegusesse Tallinna Tehnikakõrgkooli. See, mida õppisin, oli minu jaoks täiesti uus maailm ja kuigi ma polnud iial mõelnud ametniku tööst, selgus praktikal Rapla vallavalitsuses, et see on hästi mitmekesine ja nii olingi kaks aastat Rapla valla sotsiaaltööspetsialist,” rääkis ta.
Veebruaris sai Kollist Raplamaa ohvriabi töötaja.
Ohvriabiteenust osutavad Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi osakonna töötajad kõikides Eesti maakondades ning enamasti asuvad nad politseiga samas majas. Kolli töökoht on Rapla politseijaoskonnas. Sobivat töötajat oli sotsiaalkindlustusamet otsinud juba mõnda aega. Teenus vahepeal osutamata ei jäänud, seda pakkus Läänemaa spetsialist Ülle Karjane, kes korra nädalas ka kohapeal käis. Karjane on ka Kolli mentor töösse sisseelamise ajal.
Foto: Taimo Tammik
Kui kahtled, et midagi on valesti…
Ohvriabisse võib pöörduda igaüks, kellega on halvasti käitutud või kes teab kedagi sellises olukorras. Ohvriabitöötaja pakub emotsionaalset tuge, jagab infot abi saamise võimaluste kohta ja juhendab suhtlemisel teiste vajalike asutustega.
„Teenusel ei ole piiravaid tingimusi, esmase nõustamise eeldus ei ole kriminaalmenetluse algatamine. Ohvriabi teenust võib saada ka anonüümselt,” kirjeldas Koll. Värske ohvriabi spetsialistina julgustab ta kõiki rohkem märkama ja vägivalda ära tundma.
„Kui kahtlustad, et midagi on valesti, siis suure tõenäosusega nii ongi. Ohvri enda enesekindlus on sageli nullilähedaseks tambitud ja ta ei julge või ei suuda abi otsida. Kuna vanematevaheline vägivald mõjutab alati ka lapsi, märkavad sageli lasteaiakasvatajad või õpetajad muutusi lapse käitumises. Lapsevastasest vägivallast on meil kõigil seadusest tulenev kohustus lastekaitsele teada anda,” lisas Koll.
Möödunud aasta statistika ütleb, et ohvriabisse jõudis kogu Eesti peale kokku 4636 kannatanut. Neist 70-80% olid perevägivalla ohvrid. Eriti julgustab Koll aga märkama eakaid, kes kogevad vaimset ja majanduslikku vägivalda ning ärakasutamist. Tegemist on suure grupiga, kes harva ohvriabisse jõuavad, sest nad on kasvanud mõttemustriga, et sellised asjad jäävad pere sisse.
Koll lisas, et tegelikult tegeleb ohvriabi spetsialist ka paljude selliste teemadega, mis on ehk seaduse piirimail. Sinna alla võivad kuuluda näiteks arusaamatused korteriühistus, kus üks naaber pidevalt teist segab ja tekib inimestevaheline konflikt.
Tegevused, mida ta inimeste toetamiseks pakub, on erinevad ja lähtuvad abivajajast. „Esimese asjana kuulan inimese ära, nõustan abivõimaluste osas, julgustan olukorrast välja tulema. Arutan temaga läbi erinevad võimalused, aitan leida spetsialistid (uurija, psühholoog, naiste tugikeskus, lastekaitse, õigusalane nõustamine või võlanõustamine, sõltuvuste ravi…), aitan koostada turvaplaani ja läbi mõelda tugivõrgustiku jne. Oluline on vägivalla dokumenteerimine kas EMO-s, perearsti või uurija juures,” rääkis Koll.
Inimese enda otsus
Koll on tööl olnud napilt kuu aega. „Mul on hästi palju õppida,” ütles ta ja seega suuri järeldusi maakonna kohta veel teha ei saa. „Hästi palju on laste üle vaidluseid,” mainis ta senise kogemuse põhjal. Juhtumid jõuavad tema töölauale mitme erineva allika – politsei, kriisiabi telefoni, lasteabi – kaudu. Aga inimesed pöörduvad ka otse.
„Me oleme toeks igal hetkel, ka siis, kui inimesel on tagasilangused,” teadvustab ta endale. Inimesed võivad oma muret küll jagada, kuid samas sel hetkel abist siiski keelduda. „Ma tahaks kohe asjad ära korraldada, aga see on inimese otsus. Ta peab enda sees leidma lahenduse,” rääkis Koll. Vägivaldsesse suhtesse on segatud suured tunded ja lahkumine ei ole kerge.
Samas ütles ta, et keegi ei peaks pelgama ikka uuesti ohvriabisse pöörduda, olenemata sellest, kui mitu korda varem on pöördutud. „See on pikk protsess,” tõdes Koll.
