…aga ümber ka ei lükka.
Toimetus on saanud mitu vihjet selle kohta, et nädalavahetusel püüdis politsei eest põgeneda autoroolis olnud Kehtna vallavalitsuse joobetunnustega ametnik. Mõni tund enne lehematerjalide trükkiminekut ei olnud toimetusel võimalik kuuldusi kinnitada ega ümber lükata. Otse loomulikult ei saa me nimetada kahtluse all oleva ametniku nime, sest kuni puudub ametlik õigeks- või hukkamõistev kinnitus, ei ole ka meil võimalik kellegi peale näpuga näidata.
Kehtna vallavanem Tanel Viks vastas meie järelepärimisele, et tema kuulujutte ei kommenteeri, kuid võimalikku kahtlust siiski selgesõnaliselt ümber ka ei lükanud. Sama napp oli volikogu esimehe Katrin Anto vastus: kuulujutte ei kommenteeri. Politseilt saime samuti väga üldsõnalise vastuse, mis jättis kõik otsad lahti (vaata ka tänase lehe politseiveergu): nädalavahetuse reidi käigus tuvastati üks joobetunnustega sõidukijuht, aga jäeti lisamata kes ja kus.
Midagi kriminaalset selles loos muidugi ei ole – joobeaste jääb väljatoodud paragrahvi (LS § 224 lg 2) alusel kusagile 0,5 ja 1,49 mg/l vahele ja sellega võiks justkui piirdudagi, kui tegemist oleks mõne reakodanikuga. Süüdlane maksab trahvi ära ja keerab julgelt rooli edasi. Antud loos on kahtluse all aga kõrge vallaametnik ja seega on see pigem eetiline küsimus. Kui kuuldused ei pea paika, miks ei võiks siis niimoodi julgelt ja otse öeldagi, et ükski ametnik ei ole seaduse vastu eksinud ja asi selge. Nüüd aga see: ei kommenteeri, ei kommenteeri, mis ei võimalda loole kuidagi punkti panna.
Eesti on õigusriik, mis lahtiseletatult tähendab, et kodanikkond võib usaldada neid, kelle kätte on antud võim, vahet pole, kas Toompeal või mõnes kauges vallas. Öeldu tähendab, et nii poliitikute kui ka ametnike kõik teod peavad olema läbipaistvad ning sõnad usaldusväärsed. See kehtib nii riigi kõrgemas ešelonis kui ka kohalikul tasandil. Igasugune mätsimine, varjamine ja peitmine tuletab meelde üht teist riigikorda, kust me ühisel tahtel ära tulime ja kuhu tagasi minna ei soovi.
