Mariliis Vest
Mรตnel pรคeval olen dilemma ees, kas vaadata maailma lรคbi roosade vรตi mustade prillide. Mitte fรผรผsilise vรคljanรคgemise mรตttes, vaid metafooriliselt: kas olla liigselt optimistlik vรตi รผlemรครคra pessimistlik.
Ma ei tea miks, aga viimasel ajal olen hakanud palju mรตtisklema maailma toimimise รผle. Mitte eksistentsiaalsetel teemadel, vaid maistest vรครคrtushinnangutest ja inimelu vรครคrtusest. Kuigi ajalooga vรตrreldes on just see viimane teinud tรคnu inimรตigustega arvestamisele ja seadustele kardinaalse hรผppe paremuse suunas, on paljud lihtsad ja tegelikult igapรคevased teemad kohati vรครคrtuste kohapealt tรคiesti nihkes. Kahjuks on ka nii, et nende lahendamiseks ei pruugi olla kasu vaid seaduse kohaldamisest, vaid tarvilik oleks inimeste enda soov olla inimesena parem.
Ma olen alati proovinud erinevates olukordades pigem nรคha head. Vahetasin aga roosad prillid mรตneks ajaks mustade vastu, kui mรถรถdunud aasta lรตpul hakkasid asutused vรคlja maksma jรตulupreemiaid. Olgu kohe รถeldud, et iseenesest ei ole ma selle mรตtte vastu – tulebki tunnustada tublisid, tรถรถkaid inimesi, kes on รผhel vรตi teisel moel panustanud ja vaeva nรคinud. Veri hakkas aga keema uudisest, et haigekassa iga-aastased jรตulupreemiad ulatuvad รผle kahekรผmne tuhande euro, ja seda mitte รผhel, vaid mitmel inimesel ja nii aastaid.
