8. märtsil avati Rapla kultuurikeskuses Rütmani galeriis NÖFF-i raames kirjaniku, ajakirjaniku ja režissööri Kadri Kõusaare fotonäitus “Vaesuse nägu”, mis piilub väga tundliku ja varjatud teema sisse. Näitusel olevad fotod valmisid Kõusaarel ajakirjandusliku projekti käigus, kui ta kirjutas 2021. aastal LP veergudel vaesuses elavatest lastega peredest.
“See seeria, mis siin üleval on, on vaid osa nendest piltidest, neid on tegelikult palju rohkem,” rääkis Kõusaar näituse avamisel ja selgitas, et fotoseeria on sündinud koostöös oivalise ajakirjanduse stipendiumiga, mida annab välja Ekspress Meedia. “Mul õnnestus see stipendium saada ja tegin multimeedia projekti, kus on nii artiklid, fotod kui ka videod. Analoogse asja tegin eelmine aasta ka Ukraina pagulastest Eestis. Minu kui filmitegija jaoks on see hea võimalus hoida end vormis ning kuulda inimeste lugusid,” rääkis autor.
Mis puudutab aga konkreetselt vaesuse teemat, siis tunnistas Kõusaar, et tal oli selle projekti jaoks ääretult raske leida modelle. “Keegi ei taha sellest rääkida, keegi ei taha seda näidata. Kui sa siira ajakirjanikuna seda otsid, siis justkui seda probleemi ei ole olemas. Aga kui sa ei näita, ei kirjuta, ei räägi, siis seda polegi,” nentis autor, ent lisas, et aidata saab siis, kui teatakse, kuidas inimesed päriselt elavad. “Kui liikuda vaid Tallinna kesklinnas, siis sa ei näe seda elu, ja see käib ka poliitikute kohta,” rõhutas Kadri.
Projekti alguses oli ta juba meelt heitmas ning valmis stipendiumiraha tagasi maksma ja ütlema toimetajale, et seda projekti ei tule, sest ta ei leia allikaid, ent siis tuli appi saatuslik juhus ja ta tutvus Tallinna Rotary klubis tegutseva hakkaja naisega, kes tegeles heategevusega ja kes pidigi minema klubi hoole all olevaid peresid külastama. Ühele sellisele perele oli Rotary klubi toetusega pandud majale uued aknad, teisele veevärk.
“Jah, meil Eestis, siis oli aasta 2021, on peresid, kus majas ei ole vett. Nad peavad vett tooma kaevust ja käima välikemmergus. See on problemaatiline, kui sul on 14 last,” rääkis Kadri ühest konkreetsest loost. Toosama Rotary naine oli pere juurde viinud ka välismaalastest toetajaid, et näidata, milline Eesti elu on.
“Nad olid täiesti šokis ja ei julgenud sinna WC-sse minna ja ütlesid, et nad kannatavad kuni järgmise bensiinijaamani,” rääkis Kadri lugu elust enesest ja viitas seinal olevale pildile, millel kollases kampsunis naine istub murul. Taustal ripuvad pesunööril riided ja päike paistab. Naine naeratab kergelt, ehkki tema näos on omajagu vagusid, mida elu on sinna kandnud.
“Sellel naisel on 14 last,” ütles Kadri. Mulle saadetud lisainfost loen: “Merit on 14 lapse ema, noorim on 11- ja vanim 32-aastane. Laste sünnikuupäevi ta mäletab, aga sünniaastad võivad segi minna. „Einoh, kui ma keskendun, siis suudan nad ikka järjekorras meelde tuletada,” ütles Merit naerdes. Merit on usklik ja rasedusvastaseid vahendeid otseselt ei kasutanud.” (Näituse avamise hetkel veel neid lugusid fotode all ei ole, aga mingit sorti täiendused pidid veel fotode juurde tulema.)
Nii selles kui ka ühes teises peres oli Kadrile räägitud, et muuhulgas on probleemiks hambaravi, mida haigekassa ei kata. Loen mulle saadetud materjalist: “Katrin (39) on samuti üks neist sadadest Eesti emadest, kes on õppinud rääkima ja naeratama nii, et hambad ei paista. „Mul on mingi pärilik igemehaigus ka, mis teeb hammaste olukorra veel hullemaks,” tunnistas ta. „Aga hambaarst on liiga kallis…” Elu jooksul on Katrin hambaarstil käinud viis korda, viimati üle kümne aasta tagasi.” Ehkki me neid olematuid hambaid pildil ei näe, on see teema, mis haakub otseselt ka seekordse NÖFF-i põhiteemaga naise tervisest.
“Kogu see projekt oli minu jaoks osalt šokeeriv, aga teisalt hakkasin mõtlema selle peale, mis on tegelikult elus tähtis. Ma ei näinud masendust ja pisaraid. Pered olid õnnelikult koos, väga kokkuhoidvad ja seal olid esil teised väärtused. Õnneks ma selle projekti puhul ei näinud perevägivalda ega lahutatud peresid. Nad olid küll materiaalses kitsikuses, aga pered olid koos, ühtsed ja toredad. Selles mõttes oli see paradoksaalne,” mõtiskles autor.
Loen veel ühest perest, kes naeratab näituse fotolt vastu. Pereema Liina saab oma erivajadustega poja hooldamise eest 100 eurot hooldajatoetust ja raskelt haige abikaasa hooldamise eest 30 eurot. Mehe ja poja aitamine võtab enamiku pereema ajast. Koos lastetoetuste ja isa töövõimetoetusega ulatub pere sissetulek kuus 600 euro kanti. “Sellega tullakse küll välja – toiduga aitab toidupank ja üks sõprade talu –, aga teater, kino, reisid, spaa, igasugune tasuline huvitegevus on kättesaamatud. Ainus meelelahutus on televiisor. Kas see tundub lootusetu? Jah, aga siin on üks aga. Liia, Kaspar, Heido ja Liina mõjuvad isekeskis nii ühtehoidva, hooliva ja armastavana, et kõigele laotub lootus,” kirjutas autor.
Kui küsin Kadrilt, mis tema arvates neid peresid aitaks, tahab ta eelkõige rääkida lastest. “Lapsed ei saa valida, kuhu nad sünnivad. Lapsed ju kannatavad, kui on selline kitsikus. Lapsi me peame kõik jälgima ja aitama.” Tema arvates tuleks suunata ressursse kohalikele omavalitsustele, et õpetajad ja sotsiaaltöötajad oleksid tasustatud ja motiveeritud töötama nende lastega. Samuti on tema arvates ääretult oluline, et neile lastele oleks kättesaadav tasuta huviharidus.
“See ei ole õige, kui laps käib koolis ja läheb pärast seda koju, kus ei ole midagi. On ainult hämar, niiske maja, kus pole ühtegi raamatut, ja ta vahib seal ainult telekat, kui sedagi on. Mina pooldan lastele õnge andmist – sportimisvõimalusi, muusika-, kunstiring, huvitegevust, kellel mis anne on. Lapsed peaksid saama end arendada,” rääkis Kadri.
Ühises vestlusringis tekib põnev arutelu selle üle, kuidas hobidest kasvavad sageli välja ka elukutsevalikud ning seeläbi oleks neil lastel võimalik välja murda kitsikusest ja vanemate mustritest. Ei ole ju saladus, et üsna sageli jõuavad lapsed neisse samadesse tupikutesse, kuhu on kinni jäänud nende vanemad. “Lapsed peaksid olema toetatud ja just neile tuleb pakkuda mitmekülgset tugivõrgustikku,” nentis Kadri.
Need fotod kõnelevad elu keerdkäikudest ning kui väga tahta, on nende inimeste lood Kadri Kõusaare kirjutatud artiklitest internetist leitavad. Kui lähtuda aga ainuüksi neist näitusel olevatest fotodest, siis on vaesuse nägu inimlik. Jah, kohati ka trööstitu ja segamini, ent selleski on omamoodi ilu. Ja armastust on neis piltides, näiteks kui laps kallistab ema või kui üks kollasevöödiline kass luurab perenaise õlal. Kindlasti on autor puudutanud teemat, mille üle tuleb rohkem mõtiskleda ja millest avalikkuses rääkida. Näitus jääb avatuks kuni 31. märtsini.
