9. märtsil näidati NÖFF-i ajal Rapla kinos verivärsket dokumentaalfilmi “Vetelkõndija”, mis avab Raplast pärit luuletaja Kristiina Ehini elu ja loomingut. Filmi režissöör Anu Aun küll ise kohal viibida ei saanud, ent kodupubliku ees jagasid pärast filmi oma mõtteid Kristiina Ehin, tema abikaasa Silver Sepp ja ema Ly Seppel-Ehin.
“Oma kodulinna tulen ma alati hea meelega,” ütles Kristiina publikut tervitades.
“Kui Anu Aun tuli minu juurde üle kümne aasta tagasi filmi tegemise küsimusega, oli mu elus mõnes mõttes segane periood. Mu isa oli äsja surnud ja mul oli meel selle pärast kurb. Teisest küljest olin just abiellunud ja mu meel oli selle pärast rõõmus. Aga meil oli tükk tegemist, et meile äkki osaks saanud kärgperet üles ehitada.
Anu rääkis, et tahab teha filmi ühe naise elust ja loomingust ja ta tahaks seda teha just minust. Ma olin vägagi nõus selle loomingu poolega. Seda ma olin harjunud jagama. Loomingut sa kirjutad ikkagi lootuses, et see võiks minna inimestele korda. Aga ma ei olnud niivõrd valmis selleks, et ta teeb filmi minu isiklikust elust. Ja selleni võib-olla läkski mitu aastat aega, enne kui ma hakkasin julgema oma elust rääkida,” avas Kristiina filmi telgitaguseid.
Kuivõrd Kristiina loomingus on palju tema ja tema perekonna lugusid, siis uurisin, kas kinolinal justkui vaimses mõttes “alasti olla” ja end avada on kuidagi teistmoodi, kui seda oma loomingus teha.
“Looming on suur enese ja oma hinge avamine ja eriti luule, aga loomingu kaudu seda tehes on pisut kergem võtta mänguline roll. Ma ei ütleks mask, ma ei tahaks seda öelda, aga näiteks see viimane filmis kõlanud novellikatkend “Sürrealisti tütar” oli kirjutatud mehe positsioonist. Ma olin selles novellis mees, kes püüab sürrealisti tütart kõigi vahenditega võrgutada. Looming annab võimaluse niimoodi mängida. Aga oma elust süda peo peal rääkida esialgu täiesti võõrale inimesele tundus mulle üsna võimatu.
Filmimine kestis 43 võttepäeva kümne aasta jooksul ja lõpuks ma unustasin ära need kaamerad. Ja ma ise muutusin ja kasvasin selle filmi tegemise käigus selles suunas, et praegu tunnen, et selline kultuur, kus ei julgeta ennast avada ja oma südamelt rääkida olulisi asju, on nahkne, ja mida me teeme ühe nahkse kultuuriga? Kes tahaks seal olla? Selles filmis aitasin kaasa, et meie kultuur ei oleks nahkne,” jutustas Kristiina.
Kui küsisin Kristiina abikaasalt Silver Sepalt, kas Kristiinas on argipäeval ka mingeid teisi värvinguid kui see poeetiline, romantiline, helge ja loominguline, mida me ekraanilt nägime, libises Silver mänguliselt sellele vastamisest mööda, ent tema sõnadest võis siiski välja lugeda, et täpselt sellistes helgetes toonides nende argipäev tõesti ka on.
Haarates sõnasabast, ütles Kristiina, et kui selle filmi peategelane oleks olnud Silver, saanuks see film veel palju ilusam. “Silver igal hommikul mediteerib ja kogub kokku kõik maailma hea väe ja proovib elada kõrgelennulist loomingulist elu, kus peab igasse päeva mahtuma pillimängu ja oma mõtete väljendamist laulus ja luules,” tunnustas Kristiina.
Ta rääkis ka sellest, et hoolimata nende korduvatest palvetest keeldus režissöör neile eelnevalt seda filmi näitamast ja nemadki nägid seda alles esilinastusel, mis oli Tallinnas päev varem. Selles ootusärevuses oli Kristiina näinud isegi und, kuidas põgeneb piinlikkust tundes kinosaalist. Et seda pinget maha võtta, hakkasid nad Silveriga tegema Kristiina audioraamatut, kuhu Kristiina luges luuletusi ja novelle oma kolmest raamatust – “Viimane monogaamlane”, “Emapuhkus” ja “Kaitseala”. Seda audioraamatut tehes kujutles ta, mis kõik võib selles filmis olla.
“Mulle isiklikult on väike pettumus, et mu elu on seal filmis palju, aga mu loomingut, millega olen nii palju vaeva näinud, on seal vaid väikese tiivapuudutusega siin-seal,” tõdes Kristiina. Seda lünka aitab aga tasandada vastvalminud audioraamat “Vetelkõndija päevikud”, kus saab kuulata Kristiinat oma loomingut lugemas. “Tegin sinna kõige olulisema ja hinge kriipivama kokkupanu, mis ma oskasin, sest ma teadsin, et see film tuleb omajagu isiklik,” sõnas Kristiina. “Audioraamat algab Mohni saarele põrandalaua alla ära peidetud märkmikest leitud luuletustega, mida ma ei julgenud tookord üldse avaldada. Ja oli ka pisut põhjust seal peita asju, see oli selline karm aeg mu elus,” ütles Kristiina.
Audioraamatu tagakaane teksti luges ta publikule ette ning seal oli lõik: “Neid tekste valides tuli mulle teravalt meelde kolimine saarelt tagasi linna, elukaaslasest lahkuminek, üksi lapse saamine ja kasvatamine. Meenus uue armastuse õrn eelaimus ja õnn, mis tuli uuesti õlekõrs haaval kokku kanda. Olen siia kuulamispäevikusse kogunud nende aastate luuletusi ja lugusid, et saada ka ise aru, kui mitu miili merd on juba käidud.”
Siis luges Kristiina ka ühe Rapla-teemalise luuletuse oma värskeimast luulekogust “Janu on kõikidel kaks”, milles ta jutustab ühest oma lapsepõlve kevadest, mil oli suur sula nii Vigala jõel kui ka ühiskonnas laiemalt.
Kohtumise lõpus paluti jagada oma mõtteid ka Kristiina emal Ly Seppel-Ehinil, kes ütles, et ta on õnnelik ja rahul oma tütre ja väimehega, ning pälvis öelduga publiku aplausi. “Ma tunnen ennast ühe lülina selles pikas esiemade reas, mida Kristiina, kes on õppinud rahvaluuleteadust, on välja imenud minu kirjutatud päevikutest, kus ma olen oma talupoeglikke suguvõsa naisi uurinud ja nende jutte üles kirjutanud. Nii et ma olen natuke aidanud üles ehitada seda Kristiina arusaamist, kuidas me seisame oma esiemade õlgadel ja kuidas mehed seisavad oma esiisade õlgadel. Ja see on asi, mis annab kõiges ajakeerulisuses jõudu ja julgust, koguni nii suurt julgust, et olla aus.
Kui ma eile pärast Tallinna esitlust küsisin Kristiinalt, kas ta kartis väga, ütles Kristiina mulle, et ta kartis kõige rohkem, et äkki ta näeb selles filmis midagi, kus ta ei olnud aus, kus ta mätsis, kus ta jooksis lati alt läbi. Kristiina ütles, et seda ta kartis, aga ei leidnud niisugust kohta. Ja mul on ühes teiega hea meel, et ta ei leidnud,” rääkis Ly Seppel-Ehin.
Film jookseb alates 8. märtsist Eesti kinodes.
