Raplas Alu teel asuva erihooldekodu mõned kliendid küsivad teistelt kogukonna liikmetelt raha. Erihooldekodu personal on probleemist teadlik, selgitab selle tagamaid ja annab ka soovituse, kuidas reageerida.
„Rapla Alu üksus on võrdlemisi uus üksus. Me oleme nüüd avatud natuke üle aasta,” rääkis AS-i Hoolekandeteenused lääne piirkonna juht Elin Kokla. Tema senine kogemus ütleb, et uue kohaga kohanemiseks kulub elanikel aasta kuni poolteist. „Inimesed kohanevad erineva kiirusega, nagu me kõik,” jätkas ta. Haavatavamatel inimestel kulub kohanemiseks kauem aega, eriti kui uues paigas on ahvatlused ja võimalused kergemini kättesaadavad.
Probleemi keskmes ongi sõltuvusprobleemidega kliendid. „See vajadus on nii suur, et kodukokkulepetest inimene kinni ei pea,” lisas Alu üksuse tiimijuht Tiia Kaar.
Raha toidab sõltuvust
Sularaha elanikud kasutada ei saa ja poes käiakse koos tugiisikuga, kes vastutab ostude eest.
Kuna väravad erihooldekodu ümber ei ole lukus ja elanikel on lubatud ringi liikuda, võibki tekkida olukord, kus sõltuvuse toitmiseks otsitakse võimalusi väljastpoolt. Mõnikord otsib elanik selleks prügikastidest taarat, teinekord pöördub kogukonna liikmete poole. Raha paludes ütlevad elanikud mõnikord põhjenduseks, et neil on kõht tühi. Kokla lükkab selle väite väga kindlalt ümber ja lisab, et kõik elanikud saavad kolm korda päevas sooja toitu ja lisaks ka õhtuoote.
Samas paneb Kokla südamele erihooldekodu klientidele raha mitte anda. Paar eurot tundub ehk tühine summa, kuid mitme inimese peale kokku hakkab see kasvama. Kõige enam on erihooldekodu töötajad kliendi taskust korraga leidnud 12 eurot. „Selle eest juba saab midagi,” ütles Kaar.
„Ma saan sellest täiesti aru, mulle ka ei meeldi, kui mind tullakse tülitama. See on ebameeldiv ja arvan, et saan sellest inimesest lahti, kui annan selle raha kiiresti ära,” mõistab Kaar. „Tegelikult teeb see karuteene. Ta korjab raha kokku, ostab alkoholi ja siis tekib meil väga suur probleem, kui ta näiteks alkoholijoobes jääb külmal ajal hätta ja ei suuda tagasi tulla,” kirjeldas ta.
Inimesed võivad aga peljata, et küsija muutub eitava vastuse peale vägivaldseks. „Meil üks klient on küll alkoholijoobes poes häälekam olnud ja see on ebameeldiv kuulata, aga vägivalda ei ole olnud,” rääkis Kaar.
„On täiesti okei “ei” öelda,” julgustas Kokla ja lisas: „See on kõige parem lahendus.” Raha andes soodustab ka inimene ise olukorda, et talt seda aina uuesti ja uuesti küsitakse. Teisalt tasub meeles hoida, et väike rahasüst pikendab ka sõltuvusest vabanemise protsessi.
„Sõltuvusravi on Eestis vabatahtlik,” tõdes Kokla. See tähendab, et kuniks elanik ise ei suuda või ei soovi probleemiga sügavuti tegeleda, on erihooldekodu roll toetada ja suunata oma võimete piires. „Aga paraku on kättesaadavus kergem ja olemegi selles olukorras, kus elanik muu võimaluse puudumisel lähebki poodi ja varastab sealt,” tõi Kokla veel ühe aspekti välja.
Kaar on koos elanikega varastatud asju poodi tagasi viinud, et poe töötajad teaksid neid konkreetseid elanikke ära tunda. Vähemalt praegu tundub, et sellest on kasu olnud.
„Muidugi ei taha me neid kuidagi märgistada, sildistada, aga me tahaksime ka kogukonna ja poodide eest välja astuda, sest me ei tolereeri seda. Me tegeleme sellega kogu aeg,” ütles Kokla.
Erihooldekodu pakub oma klientidele mitmeid tegevusi tööst kuni hobitegevuseni. Samuti on erihooldekodus piirkonnapolitseinik kohtumas käinud.
Võimalus kohaneda
Kogukonna eluga kohanemine võib olla raske ja selleks kulub ära tagasiside. Kokla tõi välja, et on täiesti normaalne öelda prügikastist asju otsivale inimesele, et ta seda ei teeks. Samamoodi on ka erihooldekodu personal igasuguse tagasiside eest tänulik. „Kui kogukonnas keegi märkab meie klienti, annab meile tagasisidet otse ühendust võttes, siis me saame sellega tegeleda,” ütles Kaar.
Kokla rääkis, et 30 elanikuga elamu ei pruugigi lõpuks kõikidele sobida. „Võib juhtuda, et me lõpuks koostöös sotsiaalkindlustusametiga otsustame, et mõni inimene peab minema kuskile linnakeskustest kaugemale, kus on rahulikum, kus ahvatlus ei ole nii lähedal,” rääkis ta.
See on aga pigem viimane abinõu. „Me ei tee seda kergekäeliselt. Me tahame anda inimesele võimaluse kohaneda,” ütles Kokla.
