Mahtra talurahvamuuseumi klienditeenindaja Liivi Kebja ja pedagoog Piret Kuutok on mõlemad käsitööinimesed, kelle suurim kirg on kangakudumine. Naised on varasemast omavahel tuttavad, Liivi on ka Pireti käe all kangakudumist õppimas käinud. Viimane aasta aega töötatakse ühiselt muuseumis koos.
Piret on tegelikult esmalt õppinud lasteaiakasvatajaks ja sel alal ka varem töötanud. Alates 2005. aastast on ta olnud lisaks sellele Kohila koolituskeskuses, nüüd uue nimega Kohila kunstide koolis kangakudumise õpetaja. „Seal olen ma siiamaani, aegade algusest olen justkui seal olnud,” sõnas Piret naerdes ja vihjas, et Liivi on Tohisool tema juures ka kursusel ja praktikal käinud.
Pärast lasteaiatööd ja enne muuseumisse tulekut töötas Piret kaheksa aastat erivajadustega inimestega Pahkla Camphilli külas. Ka see oli seotud kangakudumisega, sest seal oli ta tegevusjuhendaja kudumistöökojas. Nende aastate jooksul sai sealsete külaelanikega palju ilusaid asju kootud.
Kangakudumist on ta ka ise õppinud. Kui Piret oli kolmanda lapsega kodune, otsustas ta minna Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli rahvuslikku tekstiilitööd õppima. Kooli lõpetas ta 2011. aastal.
“See kangakudumine on ikka jäänud, kuigi olen ka kõiki muid asju teinud. Kõigega aga ei jõua tegeleda,” nentis Piret. Näiteks on ette näidata pilt heegeldatud korvidest. Ta oli üks esimesi, kes neid Eestis üldse tegi ja müüs, kuid enam ta korvide heegeldamisega ei tegele. Mitmeid käsitöötehnikaid sai Piret endale meelde tuletada veel pärast Olustvere kooli tänu Kiisa rahvusliku käsitöö ringile, mida ta neli aastat, kuni muuseumisse tööleminekuni, juhendas.
Oma tööde fotosid näidates naeris Piret, et mida kõike on nende aastate jooksul ära jõutud teha. Üks tema erilisemaid töid on vaip Rakvere linnakodaniku majamuuseumis. „See oli väljakutse pärast kooli. Üks kooliõde töötas Rakveres muuseumis ja soovis minu käest vaipa tellida ja siis tegin, Türi Vaiba materjalist. Tegin topeltkoekirjas ja kahelaidsena, kaks korda kaks meetrit. Sain hakkama ja pole õieti arugi saada, et õmblus on vahel. Mustri otsisin vanadest ajakirjadest – porte ja keskel täpid. Sealt sai alguse see, et hakkasin tegema Hageri kindakirja,” jutustas Piret. Pireti loomingut vaipade-patjadena näeb ka Kohila raamatukogu teisel korrusel lastealal ja ka alumise korruse musta-punasega padjad on tema tehtud.
Suur huvi on Piretil rahvariiete vastu ja ta on ka üks juhendajaid Raplamaa Rahvarõiva Nõuandekojas, olles just Hageri piirkonna nõustaja. Hageri muuseumis oleva suurräti järgi on tal näiteks kootud rätid, mis läksid paar aastat tagasi kingituseks Kohila valla aasta emale ja vanaemale. Rahvarõivaste vöid on Piret samuti palju kudunud ja samal põhimõttel on ka valminud järjehoidjaid, mida Mahtra muuseumist soetada saab.
