17.7 C
Rapla
Laupäev, 25 mai 2024
LisalehtKäsitöölaneKaks kangakudujat mahuvad ühte muuseumisse

Kaks kangakudujat mahuvad ühte muuseumisse

Mahtra talurahvamuuseumi klienditeenindaja Liivi Kebja ja pedagoog Piret Kuutok on mõlemad käsitööinimesed, kelle suurim kirg on kangakudumine. Naised on varasemast omavahel tuttavad, Liivi on ka Pireti käe all kangakudumist õppimas käinud. Viimane aasta aega töötatakse ühiselt muuseumis koos.

Piret on tegelikult esmalt õppinud lasteaiakasvatajaks ja sel alal ka varem töötanud. Alates 2005. aastast on ta olnud lisaks sellele Kohila koolituskeskuses, nüüd uue nimega Kohila kunstide koolis kangakudumise õpetaja. „Seal olen ma siiamaani, aegade algusest olen justkui seal olnud,” sõnas Piret naerdes ja vihjas, et Liivi on Tohisool tema juures ka kursusel ja praktikal käinud.
Pärast lasteaiatööd ja enne muuseumisse tulekut töötas Piret kaheksa aastat erivajadustega inimestega Pahkla Camphilli külas. Ka see oli seotud kangakudumisega, sest seal oli ta tegevusjuhendaja kudumistöökojas. Nende aastate jooksul sai sealsete külaelanikega palju ilusaid asju kootud.
Kangakudumist on ta ka ise õppinud. Kui Piret oli kolmanda lapsega kodune, otsustas ta minna Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli rahvuslikku tekstiilitööd õppima. Kooli lõpetas ta 2011. aastal.
“See kangakudumine on ikka jäänud, kuigi olen ka kõiki muid asju teinud. Kõigega aga ei jõua tegeleda,” nentis Piret. Näiteks on ette näidata pilt heegeldatud korvidest. Ta oli üks esimesi, kes neid Eestis üldse tegi ja müüs, kuid enam ta korvide heegeldamisega ei tegele. Mitmeid käsitöötehnikaid sai Piret endale meelde tuletada veel pärast Olustvere kooli tänu Kiisa rahvusliku käsitöö ringile, mida ta neli aastat, kuni muuseumisse tööleminekuni, juhendas.
Oma tööde fotosid näidates naeris Piret, et mida kõike on nende aastate jooksul ära jõutud teha. Üks tema erilisemaid töid on vaip Rakvere linnakodaniku majamuuseumis. „See oli väljakutse pärast kooli. Üks kooliõde töötas Rakveres muuseumis ja soovis minu käest vaipa tellida ja siis tegin, Türi Vaiba materjalist. Tegin topeltkoekirjas ja kahelaidsena, kaks korda kaks meetrit. Sain hakkama ja pole õieti arugi saada, et õmblus on vahel. Mustri otsisin vanadest ajakirjadest – porte ja keskel täpid. Sealt sai alguse see, et hakkasin tegema Hageri kindakirja,” jutustas Piret. Pireti loomingut vaipade-patjadena näeb ka Kohila raamatukogu teisel korrusel lastealal ja ka alumise korruse musta-punasega padjad on tema tehtud.
Suur huvi on Piretil rahvariiete vastu ja ta on ka üks juhendajaid Raplamaa Rahvarõiva Nõuandekojas, olles just Hageri piirkonna nõustaja. Hageri muuseumis oleva suurräti järgi on tal näiteks kootud rätid, mis läksid paar aastat tagasi kingituseks Kohila valla aasta emale ja vanaemale. Rahvarõivaste vöid on Piret samuti palju kudunud ja samal põhimõttel on ka valminud järjehoidjaid, mida Mahtra muuseumist soetada saab.

RealReedi uudne kangasuga, mis lubab muuta lõime tihedust ja kanga laiust. Foto: erakogu

Praegu on Piretil muuseumitöö kõrval käsil puuvillaste ja linaste linikute kudumine. „Vanus on juba sealmaal, et vaatad kogutud materjale ja otsustasin, et koon need niidid ära,” sõnas Piret.

Muuseumitöö pani kangakudumist õppima

Võrreldes Piretiga, kes on vaid aasta Mahtra muuseumis töötanud, on Liivi tõeline veteran-muuseumitöötaja. Juba alates 1998. aasta oktoobrist on ta seal olnud. Pireti käsitööoskusi hindab Liivi aga siiski paremaks, öeldes naerdes, et Piret peab tal kogu aeg n-ö kätt hoidma. Seda, kuidas kangakudumises üht või teist asja teha, on Liivi Pireti käest küsinud juba ammu, kuigi käsitööst ümbritsetud on ta olnud terve elu.
„Ma väärtustan käsitööd tohutult, sest olen eluaeg käsitööga seotud olnud. Kasvasin peres, kus tehti käsitööd hästi palju, nii vanaemad kui ka vanatädid tegid. Olin viieaastane, kui vanaema Selma kinkis mulle esimesed kangasteljed, need väikesed laste omad,” rääkis Liivi.
Kangakudumine jäi küll mõneks ajaks pausile, kuid Liivi huvi käsitöö vastu ei raugenud. Oma esimese õmblusmasina sai ta vanaema Selma käest 5. klassis ja tunduski, et Liivi elu läheb pigem õmblemise suunas, kuna pärast Rakke keskkooli lõpetamist läks ta õppima Tallinnasse Vilhelmine Klementi nimelisse kutsekeskkooli nr 32. Pärast õpinguid tööle minnes sai aga Liivi aru, et selline liinitööna õmblemine talle siiski ei meeldi, kuid samas käsitöö kõnetab.
Muuseumitöö tõi ta tagasi kangakudumise juurde. Liivi meenutas, et kõik sai alguse sellest, kui muuseumis oli Vahastu käsitöömaja naiste kaltsuvaipade näitus ja selle tarbeks pandi üles kangasteljed. „Siis oli vaja, et keegi hakkaks juhendama lapsi, kui nad siia tulevad. Memmed ei jõudnud siin kogu aeg olla ja siis läksin Hille Steinpilmi juurde koolitusele,“ rääkis Liivi. Sellega oli käsi kangakudumisele antud. “Nüüd võin öelda, et peaaegu iga päev koon telgede taga, mõni üksik päev, kui ma seda ei tee, siis peab minuga midagi lahti olema. Käsitööst on saanud mu elustiil, tänu perele, kes selle on välja kannatanud,“ sõnas Liivi.

Tehakse tegemise pärast, mitte müügi eesmärgil

Küsimuse peale, kas kõik asjad, mida naised teevad, ostetakse ära, muigasid nii Liivi kui ka Piret ja vahetasid omavahel tähenduslikke pilke. Liivi lisas, et tema tunnistab küll, et tal on natuke vaipu varuga kootud. Kuid see ei takista uute asjade tegemist ega uue materjali ostmist. Lihtsalt kangastelgedel kudumine on vajalik, hing vajab seda. Mõlemad on seda meelt, et nüüd tuleks ära kasutada need materjalid, mis kodus juba olemas on. Liivil on selleks lausa neljad kangasteljed, nii et korraga saab mitu asja töös olla.
Liivi rääkis, et alguses tegi ta vaipu ainult labases koes ja uutest trikotaažribadest. Hiljem on kangakudumise materjalidena lisandunud linased, villased, taaskasutatavad puuvillased ja sünteetilised materjalid. Ühel hetkel mõtles ta, et kaua ta neid vaipu teeb, võiks midagi muud ka teha. Nii on vaipade kõrval valminud tal mitmed kotid. Nii mõnigi klient on laatadel küsinud üht- või teistsugust kotti ja avastanud järgmisel laadal, et Liivi ongi soovitud koti valmis saanud.

Foto: erakogu

Üks eriline kott, mida Liivi näitas, oli aga talle paras peavalu. Haapsalus õppides valmis Vormsi kott, mille tegemise puhul ei olnud füüsiliselt kedagi abiks ka, Piret juhendas Liivit telefoni teel.
Pireti käe all asus Liivi oma oskusi ja teadmisi täiendama Kohila koolituskeskuse kangaklassis 2012. aastal, edasijõudnute kangakudumise kursusel. „Aga kui läksin Haapsalu kutsehariduskeskusesse õppima, alles siis läks põnevaks,” sõnas Liivi naerdes. Kooli lõpetas ta 2020. aasta veebruaris, omandades tekstiilikäsitöö valmistaja (tase 3) kangakuduja osakutse. Õpingutelt sai Liivi hulganisti uusi teadmisi ja oskusi. Näiteks ei olnud ta varem ise kangast käärinud. Liivi on ka kokku arvestanud, kui palju ta kangast kudunud on. Enne kooli oli seda 2500 meetrit, kuid intervjuu ajaks, päev enne vabariigi aastapäeva oli see arv 3250.
Praegu valmib Liivil päris palju telgedel kootud linaseid aknakardinaid. Need on õhulised ja Liivil on ette näidata ka üks pilt, kus need on ühe kliendi kodus üleval. Kuigi tegemist on linnakorteriga, on kogu sisustus seal maalähedane ja need kardinad on nagu täpiks i-l.

Uutmoodi kudumine

Pireti tehtud töid näeb Tohisoo kangaklassis ja mõisapäevadel on kangaklassi tööd, mille hulgas ka Pireti kootud esemeid, kenasti näituseks seatud. Oma töödest on Liivil aga olnud eelmisel aastal Mahtra muuseumis näitus „Mida kõike on võimalik kangastelgedel kududa“. Seal oli üleval valik tema töödest, mis 17 aasta jooksul valminud. Näitusel sai näha villaseid karvaseid vaipu ja patju, eriilmelisi kotte, villaseid ja neotud lõngadest salle, neotud lõngadest rätikut, villast hõlmseelikut, risttoimses koekirjas villaseid vaipu ja palju muud.
Viimaste aastate avastus Liivi jaoks on RailReed suga. Tegemist on kangasoaga, mis lubab kudujal muuta lõimetihedust gruppide kaupa kudumise käigus, andes niimoodi uudseid võimalusi mustrite loomisel. Need soad on leiutanud tekstiilikunstnik Kadi Pajupuu ja Liivi jaoks on need head vahendid, millega oma loovust veelgi enam väljendada. Hetkega täituski laud kirevate sallidega, mis RailReedi abil kootud. Nende sallide kude erineb tavapärastest ja näitab, et kangakudumises annab ka väga moodsaid viise kasutada ja seda on võimalik edasi arendada. Värvid on Liivi neile sallidele valinud soojad ja kirevad, nii et juba ainuüksi salle vaadates tekkis suviselt soe tunne.

Pireti valmistatud põrandapadjad. Foto: erakogu

Mitmeid esemeid Liivil füüsiliselt enam näidata pole, need on endale uued omanikud leidnud, kuid Liivil on need piltidele jäädvustatud. Neid pilte vaadates tekkis küsimus, kas Liivi on need ilusad pildid ise teinud. Ta vastas jaatavalt, kuid tahaks veelgi paremini õppida oma töid pildistama ja turundama.
Muuseumitöö puhul hindavad mõlemad naised seda, et seal ei ole kunagi igav. „Muuseumis ei lähe elu kunagi üksluiseks,“ sõnas Piret. Kui ikka varahoidja Rait Talvoja toob muuseumi hoidlatest välja midagi põnevat, siis on kõigil avastamisrõõmu pikemaks ajaks. Näiteks hiljuti saabus muuseumisse kastitäis tekstiilesemeid Kodilast, millest mõni ese pani Liivit ja Piretit ahhetama ja tekitas arutelusid, kuidas ja mis ajal ese valminud on.
Piret sõnas, et kui tema muuseumisse tööle tuli, siis elu ka muutus seal, ja Liivi lisas, et eks peabki muutuma. „Palju asju on, mida me teame, millest räägime, kuid ei jaksa teha, aga kui Piret tuli, ütles ta, et teeme ära, ja teebki ära,“ sõnas Liivi.
Piret lisas, et kui teistel töökohtadel on neljandaks kuuks asjad selged, siis muuseumis läheb terve aasta, et põhiasjad selgeks saada. Ja see õppimine on kestev protsess, kuna väga palju uut infot ja teadmisi annavad juurde muuseumi külastajad, kellest paljudel on oma lood muuseumis nähtavate esemetega seoses rääkida.

Telgedel on topeltkoekirjas vaip Rakvere linnakodaniku muuseumi tarbeks. Foto: erakogu
Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare