Eve Kruuse
Rapla kultuurikeskuse näitetrupp tõi lavastaja Piia Põdra käe all vaatajateni etenduse, kus noor naine Veronika otsustas oma elu lõpetada. Paraku ei tule tema planeeritud hetkel lõpetatust, ta jääb sinna kuskile, veidra maailma vahepeale, enda järge ootama.
Paljud inimesed on loodud erinevaks, kuid ometi tahavad nad olla samasugused nagu kõik teised. Olla nende sarnased. On see soov hullumeelne? Või võrdub kollektiivne hullus hoopis terve mõistusega? Kes omab seda tõe monopoli ja ütleb, kumb pool on see õige ja normaalne ning kumb on see erinev?
Kuigi teema on keeruline ja raske, on etenduses edasi antav tekst üsna positiivne ja toob keerulise olukorra kõige paremad küljed välja. Hetkedel, kui õhk on pinget täis, viskab mõni tegelane lendu humoorika fraasi ja valus teema saab pikitud lihtsa ning eluterve naljaga. Et vaatamise naudingut mitte rikkuda, jäägu täpsem asjade käik ja lõpplahendus siinkohal avaldamata, aga üllatav on see igal juhul.
Julgegem rääkida valusatest teemadest
Lavastaja Piia Põder oli Paulo Coelho raamatut „Veronika otsustab surra“ lugenud juba aastate eest, aga äratundmine, et ta just seda lugu ka lavastada soovib, tuli alles hiljuti.
„Aasta tagasi tekkis kokkupuude selle raske teemaga, lähedane elas sarnast asja läbi. Oli vaja terveneda. Sõitsin siis rannahotelli ja nädalaga oli dramatiseering valmis,“ meenutab Põder. „Tekst oleks otsekui tänapäeval kirjutatud. Dramatiseerisin nii, et esile tuua emotsioonid, mis inimeses kihiti on. Mis on aja jooksul peitunud, sadestunud, selleks, et tunda ja elada.“
Mõistagi mängis näidendi valikul oma rolli ka praegune olukord, kus paljud noored on kimpus oma vaimse tervisega. Karjainstinkt, olla ühesarnased, domineerib ka täiskasvanud inimeste seas tugevalt ja sellega toimetulemine pole mitte alati lihtne. Mis siis veel rääkida noorest hingest, kes alles õpib tundma ennast ja maailma.
Lavastaja sõnul on see näiteseltskond koos käinud üle kümne aasta, aga ometi nähti nüüd, seda lavastust tehes, üksteist hoopis uuest vaatenurgast. Põder kutsus sellesse tükki mängima inimesi, kellel on olnud kokkupuude sarnase olukorraga, kellel on selline kogemus.
„Arutasime teemat koos ja saime aru, et see on lavastamiseks õige materjal. Kahel proovil me muud ei teinudki, kui rääkisime kogemuslugusid, see avas inimesi üksteisele uuest vaatevinklist,“ tõdeb Põder. „Julgegem rääkida üksteisele ka valusamatest teemadest.“
Trupis, kus vanim harrastusnäitleja on 50 ja noorim 17-aastane, kerkisid rohkem esile kolm osatäitmist. Tubli töö tegi Kertu Poom peategelase Veronika rollis. Noore harrastusnäitleja tööd tunnustati ka Raplamaa harrastusteatrite festivalil preemiaga „Parim naispeaosa“. Vaataja sai kuulda ka Kertu klaverimängu.
Huvitav ja kõige paremas mõttes turvaline oli vaadata Hannes Sassi kehastatud doktorit – leidlik ja küps lähenemine. Skisofreenikut kehastanud Aleksander Aruoja ei mänginud üle, nappide vahenditega sai oluline öeldud.
Lavastaja sõnul ei olnud esialgu plaanis seda etendust väljaspool Rapla kultuurikeskust mängida või sellega tulu teenida. Kuigi võrreldes varasemate lavastustega on tehtud asju nii palju tehniliselt lihtsamaks, et seda saaks mujal näidata küll. Pealegi on lavastus piisavalt hea ja teema teravalt aktuaalne, et oleks asjakohane mängida seda rohkem, kui esialgu planeeritud kolm etendust. Publik oleks tänulik.
Kui nüüd tuua sisse ka üks eestlaslik kriitikanoot, siis tõtt-öelda, kui poleks ette teadnud, et noorel naisel Veronikal on plaanis oma elu lõpetada, ei oleks avastseenis nähtu põhjal küll seda arvata osanud. Võis jääda mulje, et noor inimene teeb Red Labeli saatel lihtsalt väikest sisekaemust.
Laval lõid kaasa: Kertu Poom, Aleksander Aruoja, Reti Lisett Rebel, Hannes Sassi, Carl Alas, Inga Tarto, Caspar Alas, Mirthel Pesti, William Stein, Christopher Robin Laja, Silvi Tarto, Morten Langi.
Lavastaja/dramatiseering Piia Põder, kunstnik Maarika Riismaa, muusikaline kujundus Morten Langi, valguskujundus Kalju Visnu, lavatehnik Timo Kreuz, projektijuht Age Rebel.
