Pikki aastaid Kaerepere kultuurielu käekäiku suunanud Helgi Sussi (80) pälvis hiljuti suure tunnustuse. MTÜ Raplamaa Külade Liit pärjas teda tiitliga “Raplamaa sädeinimene 2021-22”. Põhjust sellise tunnustuse õigustamiseks leidub rohkem kui küllaga. Isegi pärast Valtu seltsimaja juhataja ameti mahapanemist 2011. aastal on ta jäänud aktiivselt oma kodukandi rõõmudele ja muredele kaasa elama.
Raplamaa sädeinimese tunnustuse sai Sussi kätte reedel, 24. märtsil tema jaoks armastatud paigas Valtu seltsimajas toimunud Raplamaa Külade Liidu tänuõhtul. Raplamaa Sõnumitel õnnestus Sussiga kõnealusest tunnustusest ning teistest teemadest rääkida sellele järgnenud esmaspäeva ennelõunal tema kodus. Vestluse käigus leidis kinnitust Sussi kirglik armastus lavakunsti vastu. Selle kõrval igatseb ta väga, et ühel päeval jõuaks kaante vahele Kaereperest kõnelev raamat.
Te pälvisite Raplamaa Külade Liidult tunnustuse “Aasta sädeinimene 2021-22”. Mida see tunnustus teie jaoks tähendab?
Helgi Sussi: Ei oskagi öelda. Järelikult on märgatud, et midagi olen ma siin kodukandis teinud. Mitte ainult Kaerepere piirkonnas, vaid tervel Raplamaal. Omal ajal olin tööl Valtu seltsimajas. Siis sai paljude paikadega koos üritusi tehtud. Praegu on mul käsil teatrisõitude korraldamine, kuhu tuleb inimesi mitmest meie maakonna paigast. Samuti tegelen näiteringiga. Seal nimetatakse mind sehkendajaks.
Kuidas teile reedene tunnustusõhtu meeldis?
Väga tore, kui näeb meie vanas armsas seltsimajas erinevatest paikadest inimesi. Paljud olid mulle tuttavad. Oleksin tahtnud rohkem kuulda teiste paikade tegemistest. Žürii oli muidugi külastanud neid, aga meie ei teadnud. Nüüd ongi teie (Sussi viitab ajakirjanikule – toim) ülesanne neid kõiki tutvustada. Muidu oli igati tore. Meie oma Egon Rebel laulis meile, see oli tore. Ise elab ta nüüd küll Hagudis ja tema proua on Raplas kultuurikeskuse pidaja.
Aasta sädeinimese tunnustus ei olnud teile kaugeltki esimene. Neid on olnud veel. Muuhulgas olete te “Raplamaa kultuurisammas 2022”. Kuhu see sädeinimese tunnustus kõikide varasematega võrdlusesse paigutada? On see kuidagi erilisem?
Ei teagi. Mina olen ikka mina. Ega kultuurisambaks nimetamine mind kuidagi muuta saa. Kaereperelt sain tunnustuse “Kaerepere kangelane”. No ütle nüüd! Mis kangelane mina olen?
Aga kõik need on ikka südamelähedased?
Ikka, jah. Muidugi on.
Kui nüüd mõtiskleda kõige selle üle, mis teile sädeinimese tiitli tõid, siis esimese hooga tuleb meelde neli tegevust: näitering Anderaasuke, projekt “Valtu rahvaga teatrisse”, MTÜ Arendusselts Koduaseme ja pensionäride klubi Koduläte. Milline neist kõige rohkem teie aega ja energiat võtab?
No vahest ikka see teatriasi.
Kas see on ka kõige südamelähedasem?
Jah, aga viimasel ajal ise ma enam teatris ei käi. Ainult Raplas käin. Miks ma ei käi? Sellepärast, et tervis pole päris korras.
Kui palju see siis aega võtab?
Näiteks 2019 käisime aasta peale teatris 64 korda. 43 nendest olid sõnalised lavastused ja 19 muusikalised etendused. Mul on kõik kirjas, kui palju meid oli ja kes käisid. 2021 oli 51 külastust. Koroonaaeg oli siis ja osa etendusi jäi ära.
Seda on ikka päris palju ju. Mis teie ülesanne täpsemalt on?
Tellin bussi ja piletid ning saadan nad teele. Enne ma õhtul magama ei jää, kui nad tagasi on jõudnud. Urve Laane on tavaliselt see, kes helistab, et nad on tagasi. Siis võin magama jääda. Inimesed käivad meiega kaasas nii Järvakandist, Eidaperest, Lokutalt, Keavast, Kodilast, Hagudist, Kohilast, Rõuelt kui ka Kehtnast. Raplast ka muidugi.
Kas see on väljakujunenud seltskond?
Enam-vähem küll. Aga on ka uusi tulijaid. Oleneb, mis etendustele ma parajasti piletid tellin. Mõni tahab minna ainult väga peent etendust vaatama.
Kui palju teie enda süda verd tilgub, et te ei saa kaasa minna?
Ma läheksin küll, aga nüüd olen juba harjunud. Raplas käin küll vaatamas. Toon näite. Meie oma inimene Kurisoo Sirje tegi mulle pileti välja, et minna Linnateatrisse. Läksimegi koos. Aga juba esimese vaatuse lõpus hakkas mul nii halb, et sealsed töötajad panid mulle eesruumi ekraani üles ja vaatasingi etenduse seal lõpuni. “Regina madre” oli see etendus.
Mille järgi te etendusi välja valite?
Eks ma püüan ikka kõiki uusi etendusi jälgida. Näiteks “Lehman Brothers” oli meie inimeste seas populaarne. Mõni käis Draamateatris seda kohe mitu korda vaatamas. Suvel on Linnateatri reheküünis tulemas etendus “Sünnipäevapidu”.
Miks on teater teie jaoks nii oluline?
Olin väike laps, kui koos onu ja onunaisega Kaerepere klubis käisin. Nad olid koristajad, aga mängisid ka näidendites. Olin eelkooliealine laps, kui käisin nendega kaasas kas Kaius või Lelles, kus nad esinemas käisid. Mäletan, et sõitsime pealt lahtise autoga, kased peal. Kõike seda ma mäletan ja kogu mu elu on sedasi olnud. Kui kolhoosi juhatus mind juba klubisse tööle kutsus, siis hakkas see kõik mulle veel rohkem meeldima.
Valtu kolhoos oli omal ajal kuulus kolhoos. Tenno Teets – sellist meest pole igal pool olnud. Tänu sellele õnnestus meil palju kohtumisi korraldada. Kui vaatan saateid vanematest inimestest, siis on nad kõik meil siin käinud. Rakvere teater, Endla teater, VAT teater – kui palju kordi nad kõik siin käinud on.
Kui palju on aja jooksul muutunud inimeste arv, kes teiega teatris käivad?
Kui Linnahall oli veel korras ja seal toimusid muusikalid, siis käisime kolme suure bussiga. Siis ma käisin alati ise ka kaasas.
Kas need olid hiilgeajad?
No ikka. Nüüd käiakse ühe bussiga. Bussijuhid on ka erinevad, aga vanasti olid kindlad juhid meiega kaasas. Näiteks Armar Paidla sõidutab meid.
Kas osalejate arvu vähenemine on murekoht või asjade loomulik käik?
Eks ikka loomulik, sest paljud ostavad nüüd ise pileti ja käivad autoga. Ja kui neil teinekord ei õnnestu piletit saada, siis uurivad minu käest, aga tahavad minna autoga. Meie suhtes ei ole see väga õige, sest me tahaks ikka bussi täis saada. Aga noh, eks saab ka nii.
Millistes teatrites kõige enam käiakse?
Eile (pühapäev, 26. märts) käidi näiteks Vanemuises. 16. aprillil minnakse uuesti sinna. Maikuus tuleb seal “Pisuhänd”. Rakvere teatris käiakse ka muidugi. Pean veel ütlema, et kuna enamik teatris käijaid on eakad, siis ei taha nad väga selliseid eksperimentaaletendusi vaadata. Küll aga oodatakse alati Estoniasse minekut. Peale läheb nii ballett kui ka ooper, aga ikkagi meeldib rohkem selline klassikaline asi, millest on lihtsam aru saada.
Te olite Valtu seltsimaja juhataja aastail 1967-2011. Kas te igatsete seda tööd?
Ei, mis siin ikka igatseda. Ma teen tööd ikka edasi. Kui keegi pakub välja, et lähme midagi tegema, siis lähmegi. Hageris oli äsja üks näitus, mida vaatamas käisime. Laupäeval, 8. aprillil lähme kohtume Urmas Laansooga botaanikaaias. Järvakandis avati karahvinide näitus, mida Anne Ojasalu käis vaatamas. Ta ütles, et peame tingimata minema sinna ka pensionäride klubiga. Ja lähmegi. Samal ajal, kui sõidame Urmas Laansooga kohtuma, lähme vaatame ka Tallinna linnamuuseumis kottide näitust.
Et kui ise kaasa minna ei saa, siis valutate südant ja elate kaasa?
Natuke ikka.
Südamevalutamise tuletasin sellest, mida te ütlesite selle kohta, et enne te magama ei lähe, kui teatriseltskond koju tagasi on jõudnud.
Nii ongi. Ei saa öelda, et ma nende pärast muretsen, aga ma tahan kindlustunnet, et kõik läks kenasti.
Selle intervjuu käigus on teile juba kaks korda helistatud ja tahetud teatrielamustest rääkida. Kui palju seda on, et sõbrad helistavad ja tahavad jagada mingit elamust?
Ikka helistatakse. Mul on kohe kindlad inimesed, kes seda teevad.
Tean, et Kaerepere on teile hingelähedane ja te olete aastakümneid selle käekäigule kaasa aidanud. Mis mõtted teil praegu selle paigaga seotud on?
Nii kurb, et lehed jäid sügisel riisumata. Tänapäeval küll öeldakse, et lehed võivadki pargis jääda riisumata, aga ikkagi on kurb. Natukene oleks ilusam, kui oleks riisutud. Kui ma veel tööl olin, siis vahel tulid lapsed minu juurde ja küsisid, kas tööd saab. Sai ikka. Läksimegi koos koristama. Aga nüüd ei tohi lapsed enam õieti tööd tehagi. Aga 16. aprillil on meil hoogtööpäevak tulemas. Eelmisel aastal osalesin sellel ka. Eks leian ka seekord aega.
Kui juba lehtede riisumata jätmine paneb teil südame valutama, siis mis on veel sellised asjad, mis muret teevad?
Ah, mis me neist ikka räägime. Kõik on hästi. Tore on see, et meil on Arendusselts Koduaseme, kus on nii palju noori ja tublisid inimesi.
See teeb rõõmu?
Jah, teeb küll. Näiteks Reelika Kuusemäe on väga tubli. Tema võttis selle käsile, et kui jõuluaeg oli tulemas, organiseeris tema kuuse uude kohta. Igal advendil toimus tema juhtimisel kuuse all mingi sündmus. Väga tubli.
Kui ma teie peale mõtlen, siis tundub, et te olete ringikõndiv entsüklopeedia. Miks te olete nii suurt huvi oma kodukandi ja selle käekäigu vastu tundnud?
Mind kasvatasid minu onu ja onunaine, sest ema suri, kui ma olin puhta väike. Mul on kummutisahtlis kõik vanad päevikud alles. Näiteks helistati mulle Valtu koolist ja uuriti, millal avati kooli ees asuv mälestuskivi. Praegu on seal kiri “Valtu kool aastast 1867”, aga omal ajal oli seal hoopis teine tekst. Aga mis aastal see avati? Teadsin, et see oli 1967, aga päevikust vaatasin järele ka kuupäeva ja kellaaja. See oli 10. detsembril kell 16. Sain selle info koolile edasi anda.
Kas te olete kogu selle materjali teadlikult enda kätte kogunud või on see kuidagi juhuslikult tulnud?
Klubis ei olnud sellist nurka, kuhu see kõik ära panna. Juba enne kolhoosi lõpetamist oli juttu, et me peaksime tegema muuseumitoa. Need materjalid, mis on minu käes, on vähemalt praegu turvalises kohas. Ma olen kõikidele rääkinud, et me peame oma kandi eluolust kirjutama raamatu. Nii nagu Hindremäe Aare teab kõike Ingliste piirkonnast. Aga meil ei ole Kaerepere kohta oma raamatut. Anne Archipov tegi väikese raamatu Kumma külast, aga isegi see on suur asi. Mõelda vaid, kui palju oleks meil Kaerepere kohta kirjutada. Võtame näiteks Valtu laulupeod. Esimene toimus 1971. aastal. Mul on silme ees mälestus sellest, kuidas ma viisin laulusõnad autori kätte.
Mulle jäi meelde ikkagi mõte Kaerepere raamatust. Kas selle valmimine on teie südamesoov?
Kogu aeg on olnud. Kui toimusid arengukava arutelud, siis ütlesin jälle mina, et meil on vaja, et see raamat ilmuks. Kui Tiiu Susi veel tööl oli, siis ta palus, et ma koguksin põllumajandusettevõtete kohta artiklid kokku. Need on mul arvutis olemas. Mõni on välja pakkunud, et teeme mälestusteraamatu. Teine on öelnud, et peame tingimata kasutama ka majandi protokolle. Aga üksinda ma seda ei tee. Mul on vaja kõrvale meeskonda.
Kas teil on hinges hirm, et ühel hetkel võib kogu see info kaduda, ilma et see kaante vahele jõuab?
Jah, on küll. Kui oli ühe Kehtna valla arengukava arutamine, siis tuli sealt välja, et eri paikkonnad ei saa omavahel läbi. Aga omal ajal olid majandkonnamängud, kuhu tulid inimesed kokku Kehtnast, Lokutalt, Valtust ja igalt poolt mujalt. Terve päeva olime koos, võisteldi ja õhtul tantsiti. Melu käis. Aga kas ma tohin ühe asja veel lõpetuseks lisada?
Aga palun.
Mulle väga meeldib koostöö raamatukoguga. Täpselt nagu Valtu haridusselts, on ka raamatukogu saja-aastane. 30. jaanuaril oli Anton Hansen Tammsaare sünniaastapäev ja siis me lugesime raamatu “Vanad ja noored” algusest lõpuni läbi.
