Heik Pasti lahkumisega 24. märtsil lisandus veel üks raskesti täidetav tühik maakonna kodulooga tegelejate ritta. Tegelikult ei oskagi öelda, kuivõrd Heik otse teadlikult uurimisega tegeles ja kas ta need uurimistulemused, kui need reaalselt olemas olid, ka kusagile süsteemselt talletada jõudis. Siinkohal peetakse silmas võimalikku käsikirja Kehtna kandi lähemast ja kaugemast ajaloost.
Pigem võis olla nii, et pika (60 aastat ikkagi!) Kehtnas elatud aja jooksul oli ta justkui möödaminnes mällu salvestanud töölauariiulile kogunud erinevaid sündmusi ja nimesid, mida oli valmis huvilistega lahkelt jagama. Ja reaalselt ju jagaski, kirjutades Kehtna vallalehte Valla Vaatleja katkeid Kehtna kandi aja- ja kultuuriloost. Sama saavad kinnitada kõik, kel oli vaja kontrollida või täpsustada mõnda Kehtnat puudutavat fakti; esimeses järjekorras pöörduti ikka Heik Pasti poole ja üldjuhul polnudki vaja enam mujale pöörduda, sedavõrd asjakohased olid Heigi vastused.
Heik Past ise jäi läinud aegadest pilti luues parimal juhul kas pildi servale või sellelt üldse välja – oli rohkem justkui mõni eemalt vaatleja, kuigi etendas paljude Kehtnas elatud aastate kestel selle paiga kujundamises vägagi olulist rolli. Kas või ainuüksi sellepärast peab Koduloolane vajalikuks siinkohal teha põgusa kokkuvõtte Heik Pasti elust ja tegemistest.
Heik sündis 31. märtsil 1937 Tartus. Tema isa Osvald (ka Ooduna tuntud) Past, hariduselt jurist, hoolitses pere ülalpidamise eest, ema Alice oli vanas heas tähenduses pereproua, kes hoolitses kõigi ja kõige eest. Peres oli kaks poega – noorem, Jaan, sündis 1939. aastal Narvas. Heik oli paariaastane, kui vanemad kolisid Viljandisse – isa oli vastu võtnud sealse tööinspektori koha.
Kolmekümnendate lõpp ja neljakümnendad aastad olid Eesti jaoks keerulised, üksteist välja vahetavad okupatsioonid ja suur sõda ei jätnud ühtegi inimest, olgu ta siis suur või väike, puutumata.
Pastide peres oli Eesti Vabariigi aeg meeles ja südames, nii oligi üsna loomulik, et 1944. aasta septembris, kui üleüldine pagemine oli haripunktis, pakkisid ka Pastid oma asjad ja asusid teele. Päästva mereni nad siiski ei jõudnud – venelased jõudsid enne järele ja lahkumise plaan jäi katki.
Isal õnnestus Lihulas hobune osta ja niimoodi peret jalgsirännaku vaevadest säästa. On räägitud, et selle hobusega oli hiljem Viljandis üksjagu tegemist – perekond oli suurele loomale muidugi tänulik jalavaeva kergendamise eest, paraku ei osanud nad põliste linnainimestena temaga aga midagi rohkem peale hakata.
Isa Osvald otsis meeleheitlikult kedagi, kes hobu ära ostaks, kuid müük osutus ootamatult keeruliseks, sest pagemise tohuvabohus polnud ta müüjalt käsi lüües osanud looma passi küsida. Dokumentideta hobust ei julgenud aga keegi pikka aega endale kaela võtta – ajad olid segased, kes teab, mida uus võim ütleb või mõtleb, kui hobuse pabereid ette näidata ei ole.
Sellest rännakust oli veel üks seik mällu sööbinud. Nimelt ühines teel nendega keegi võõras jalamees. Heik mäletas teda ainult selle järgi, et mehel olid ilusad uued saapad. Need saapad jäid Heiki terveks eluks saatma. Ühes teeristis pidas venelaste patrull põgenike vankri kinni. Ilmselt võidi dokumente kontrollida ja võib-olla oli võõral seal midagi valesti, igatahes viidi ta natuke kaugemale, kõlas lask ja sõdurid tulid tagasi. Meest nendega enam ei olnud, küll oli saapapaar ühe soldati kaenlas.
Heik oli siis seitsmene ja läks kuu aega hiljem esimesse klassi. Nii suur oli ta küll juba, et aru saada, mis võõraga juhtus.
Too teel kogetud seik jäi kuklasse tuksuma, kuid dissidenti või muud moodi mässajat Heigist ei saanud. Ta oli ratsionaalse mõtlemisega mees – lõhkumine ei tee maailma paremaks, seda tuleb pikkamööda kuidagi teisiti muuta. Kuid mingi alandlik kummardaja ta ka ei olnud, tuli kõigist oludest sirge seljaga läbi.
Abikaasa Luule rääkis, et keskkoolis oli Heik klassi priimus ja lõpuklassis kindel medalist. Vähemalt selle hetkeni, kui ütles füüsikaõpetajale otse teiste kuuldes, mida asjadest arvab. Tagajärg oli, et klassi üks tugevamaid füüsikuid sai tunnistusele „nelja” ja kaotas medali. Selle peale viis Heik kõigepealt nimme oma paberid Tartu Ülikooli füüsikateaduskonda ja oleks võinud ka tuntud füüsikuks saada, nagu seda tema paar aastat noorem vend on. Aga siis selgus, et sõbranna Luule, kellega oldi üheksandast klassist peale kindel paar, läheb EPA-sse veterinaariat õppima, ja Heik ei võinud temast ju ometi maha jääda. Noormees tegi kannapöörde, võttis paberid ülikoolist välja ja jõudis need viimasel minutil EPA mehhaniseerimisse anda.
Niisugune romantiline taust siis sellel elukutsevalikul. Ei oska öelda, kas ta seda ka hiljem kahetses. Või kui isegi kahetses, siis avalikult pole ta seda kunagi kellelegi tunnistanud. 1958. aastal noored abiellusid ja kõrvalepõikena olgu siinkohal öeldud, et sel aastal saab sellest sündmusest 65 aastat, neil on kaks last, neli lapselast, kuus lapselapselast ning suur hulk häid sõpru ja tuttavaid Kehtnas ja kogu Eestis – mida siin kahetseda on!
Aga läheme looga edasi. 1960. aastal said Luule ja Heik ühise suunamise Viljandi lähedale Heimtali sovhoosi – Luule peavetarstiks, Heik peamehhaanikuks. See oli tol ajal Viljandi kandi üks mahajäänumaid majandeid. Kui värske EPA inseneriharidusega noormees avas sovhoosi töökoja ukse ja tutvustas ennast, et tema on majandi uus peamehhaanik, vaatas töökoja juhataja teda ükskõikse pilguga ja vastas: „Eks sa ole siis, kui nii arvad,” ja toimetas oma asju edasi. Tema olekust oli näha, mida ta mõtles: neid „tarkpäid” oli sinna varemgi tulnud ja kohe varsti jälle läinud.
Ka Pastid ei jäänud pikalt pidama. Majand oli kehv ja perspektiivitu – peaspetsialisti palk oli tol ajal üks Eesti madalamaid. Koht oli elamiseks ilus, kuid igaveseks polnud mõtet ennast sellega siduda.
1961. aastal sündis poeg Priit. 1963. aasta alguses saadeti Heik Kehtnasse juhtiva kaadri kooli. Oli esialgu kuulaja, õige varsti aga juba õppejõud, sest kuulata polnud tal seal midagi, mida juba kuulnud polnud. Sama aasta augustis kolis Kehtnasse ka Luule pojaga ja sai samasse kooli õppejõu koha. Aasta pärast sündis tütar Piret.
1967. aastal vahetati töökohti: Luule läks sovhoosi loomaarstiks, Heik tehnikumi õpetajaks. Selle kõrvalt jagas ta ennast veel ka põhikooli ja täiskasvanute õhtukooli vahel. 1970. aastal kutsuti õpetatud põllumajandusinsener näidissovhoosi peaagronoomiks. Ta pidas selles ametis seitse aastat vastu, siis ütles tervis üles. Oli seejärel lühikest aega majandi peamelioraator ja võttis siis 1979. aastal vastu direktori asetäitja koha teadusalal. Luule oli selleks ajaks juba kohaliku ametiühingu juhiks saanud.
1992. aastal, kui sovhoosid-kolhoosid laiali pudenesid ja riik maareformi käivitas, kutsuti Heik Past Kehtna valda maanõunikuks. Kui ta oli seni oma elu nii elanud, et vihavaenlasi polnud kogunud, siis nüüd sai ta mõnegi tuttava, kes käib tänaseni rusikas taskus – maajagamine on juba kord niisugune asi, et kõigi tahtmisi ei ole lihtsalt võimalik täita, ikka on pettunuid ja ka vihapidajaid. Aga sedagi võib tunnustuseks pidada. Eestlastel on tavaks öelda, et nii vilets mees ta nüüd ka ei olnud, et tal ühtegi vaenlast poleks tekkinud. Sellest ametist läks Heik 2009. aastal pensionile.
Kui siia nüüd punkt panna, jääks peaaegu pool Heik Pasti elutööst kirjeldamata. Ametitöö kõrvalt oli tal veel kohustusi, mida täitis suuresti isiklikust ajast. Ma kardan, et kõike, mida Heik tööväliselt tegi, ei oska mina siin täpselt üles lugeda. Heik Past oli pühendunud looduskaitsja (looduskaitse seltsi auliige 1990. aastast!). Lisaks aktiivne muinsustehuviline ning kodu- ja kultuuriloolane.
Kui nüüd selle rea lõpust alustada, tuleb näiteks uskuda, et Heik Past oli mees, kes seisis seitsmekümnendatel Rapla rajooni teatripäevade traditsiooni lätete juures. Mõni ehk mäletab veel, et kaheksakümnendatel olid Tallinna Draamateatril toonase Rapla rajooniga ja ka mõne majandiga, eriti Kehtna sovhoosiga, väga tihedad sidemed. Näitlejad käisid siin aeg-ajalt šeflust edendamas (või etendamas?) ja rajoon ning majandid omakorda andsid välja iga-aastaseid teatripreemiaid.
On arvatud, et suhted võisid alguse saada 1961. aasta suvel Klooga sõjaväelaagris, kus lavaka esimese lennu poisid olid sõjalist haridust saamas ja nende grupi komandöriks määrati EPA karastusega ohvitser Heik Past. Noormehed sõbrunesid ja eriti soojad suhted tekkisid Heigil Tõnu Aava, Mati Klooreni, Jaan Sauli ja Mikk Mikiveriga. Mikiverist sa lausa peretuttav ja küllap siis sealt võidigi jõuda Rapla rajooni teatripäevadeni. Nagu öeldud – see on üks võimalus.
Heik ise on oma tagasihoidlikkuses viidanud hoopis Draamateatri tolleaegsele direktori asetäitjale, Raikkülast pärit Almer Tulvile. Aga kui vaadata Kehtna auhinna laureaatide rida, siis… Siinkohal ei taha ma mingeid vihjeid õhku paisata – kõik toonased laureaadid olidki preemiaväärilised, aga ikkagi…
Kuid vahetame teemat. Tähelepanuväärne oli ka Pasti kodulooline tegevus. Eelkõige kohaliku mälestuse jäädvustajana. Ainult üks näide: tänu temale paigaldati mälestustahvlid Paul ja Jaan Rummo sünnimajale Kalbu külas. Muide, Paul Rummo mälestustahvli avamisele tõi Past kolm tolleaegset kultuurikorüfeed: Eugen Kapi, Kaarel Irdi ja Gustav Ernesaksa. Iga mees poleks sellega hakkama saanud!
Past on olnud osaline ka muude Kehtna mail asuvate kultuuritähiste paigaldamisel. Võib julgelt öelda, et ta oli oma elu ajal üks kõige paremini kodupaika tundnud kehtnalasi, keda on nüüd väga raske asendada. See kõik on nõudnud muidugi palju aega ja suurt pühendumust ning on olnud selle paikkonna jaoks väga tähtis töö, mida on raske hobiks nimetada. Samas – aega selle jaoks sai võtta ainult pere arvelt ja see omakorda pidi kaasa tooma mõningaid loobumisi ning ohverdusi…
Siiski, päris tunnustamata need loobumised ja ohvrid pole jäänud. 2007. aastal annetas vabariigi president Heik Pastile Valgetähe V klassi ordeni ja 2009. aastal tänati teda tehtu eest Kehtna valla teenetemärgiga.
Katsed kedagi portreteerida on tavaliselt väga tänamatu ettevõtmine, sest igal inimesel on mitu nägu ja raske on tabada seda kõige iseloomulikumat. Aga proovida ju võime.
Kahtlemata oli tegemist väärika härrasmehega – alati viisakas, erudeeritud, siiras kuulaja ja abivalmis aitaja, kui aidata oskas. Kindlasti jäädakse Heik Pasti mäletama ka kui sõnapidajat – kui oli lubatud, viidi lubatu ka ellu.
Seda ühelt poolt. Teisalt oli aga tegemist pigem kinnise kui kõigile avatud hingega. Ta oli nagu üksik rändur, kes kuulas alati kannatlikult kaasteeliste soovitusi ja valis siis peaaegu alati ise oma raja. Kusjuures ta oskas seda teha kuidagi nii, et keegi ei pidanud ennast solvatuna tundma. Ainult kodus ja väga lähedaste hulgas võis ta end rohkem avada, kuid sealgi ilmselt mitte päris lõpuni, mingi nurgakese hingesopis jättis ta ikka ainult enda tarbeks.
Heik oskas seltskonnas olla lõbus, kuid mitte kunagi ülemeelik, ütleb abikaasa Luule. Ja ka hirmsasti vihastades suutis ta jääda vaoshoituks, teavad teised, ei tõstnud häält ega raputanud rusikat, pillas vaid mõne sarkastilise lause, mis võis tegelikult isegi rohkem mõjuda kui jalgade trampimine.
Nüüd on ta läinud. Siia jäävad vaid mälestused. Kuniks on veel mäletajaid ja mõned pildid mingitest hetkedest, kus ta kohal oli. Meie asi on neid hetki ja mälestusi võimalikult kaua säilitada, aga ka järeltulijatele edasi anda. Täpselt nii nagu seda tegi ka Heik Past ise.
Koduloolane: Mitme tundmatuga Heik Past
Subscribe
0 Kommentaari