Lisaleht Koduloolane: Kaitseliidu Märjamaa malevkonna pealik Eduard Arnover 1899-1942

Maris Leemets

Juuni alguses tähistab Kaitseliidu Märjamaa malevkond oma asutamise 100 aasta juubelit. Sõjaeelse Kaitseliidu Märjamaa malevkonna pealikuks oli suure osa sellest perioodist Eduard Arnover.

Et Eduard Arnoveri ammendavat elulugu ei ole veel avaldatud – kuigi mälestusi leidub 2023. aastal Märjamaa vallas avaldatud Teenuse piirkonna kodulooraamatus “Jõeäärsed jutud” ning erinevates artiklites, samuti 2020. aastal Mati Mandeli koostatud raamatus “Sõjaeelse Kaitseliidu hiilgeaeg ja häving Läänemaal” -, proovime siin erinevatele allikatele tuginedes kokku panna ülevaate, kes oli Eduard Arnover.
Eduard sündis 1899. aastal Raplamaal tänase Kehtna valla maadel Lellaperes. Ta sai 6-klassilise hariduse ministeeriumikoolis ning lõpetas 1919. aastal Eesti Aleksandri põllutöökooli. 1920. aastal abiellus ta Salme Joonsoniga Veliselt, kellega koliti tänase Märjamaa valla, tolleaegse Luiste valla keskuse lähedal asuvasse Luiste mõisa, mille mõisasüdame Eduardi isa oli ostnud Vabadussõja eel. Suur osa Eduardi lühikeseks jäänud täiskasvanuelust mööduski Eestimaal ringi sõites ja ühistegevust organiseerides, sellest suur osa kolmnurgas Tallinn-Luiste-Märjamaa.

Veliselt sai kõik  alguse

Eduardi ema Mari (neiuna König) oli Raikkülast ja isa Ado (Aadu) Paisumaa külast, Velise mõisa piirides. Nagu öeldud, ostis Eduardi isa enne Eesti Vabariigi loomist Luiste, aga ka naabermõisa Loodna südamed. Eduard sai Luiste, mis tuli üles ehitada, noorem vend Rudolf hiljem Loodna, mis oli isa nimel kuni tema surmani 1948. aastal.
Velise oli tähtis paik, sest sealt leiti hea haridusega asjalikud naised, kes olid omavahel ka õed – Eduard abiellus pere vanima tütre Salmega (Joonson) ja hiljem tema vend Salme õe Felicitas’ega (Felli).
Et mõista, kuidas Eduardi elukäik edenes, ei saa üle ega ümber Joonsonite perest, mis mõjutas oluliselt nende eluteed. Salme vennapoja Vesse Joonsoni mälestuste järgi oli tüdrukute isa Hans põllumees, Velise mõisa rentnik, ema Marie aga elutark naine. 1924. aastal ostis Hans Velise mõisa. Hansu vend Gustav Joonson (Jonson) oli sõjaväelane, kes tõusis Eesti Vabariigi otsustajate hulka: 1923. aastal koloneliks, 1928. a kindralmajoriks, 1934-1939 oli Riigivanema käsunduskindral.

Eduardi ühiskondlikust tegevusest

Eduard oli väga võimekas inimene, kes algatas, võttis osa ja juhtis noores Eestis ühistegevust ning asutas ka ise mitmeid ühistegelisi asutusi. Kohe 1920ndate alguses asus tegutsema Luiste vallas, töötades 8 aastat Luiste mõisa läheduses asuvas Loodna koolis, alguses õpetaja, hiljem ka koolijuhatajana. Ka Salme töötas seal õpetajana.
1899. aastal loodud Luiste vabatahtlik tuletõrjeühing esitleb oma liikmete hulgas nii Eduardi, Rudolfit kui ka nende isa Ado Arnoveri. Eduard oli 1920ndate algusest Kaitseliidu Märjamaa malevkonna loomise juures, alguses rühmapealik Loodna kompaniis, siis kompanii juht ja lõpuks malevkonna pealik. Juba 1925. aastal loodi Loodna kompanii juurde ka orkester, mida juhtis kuni lõpuni Loodna kooli järgmine juhataja Ilmar Leitalu. Kaitseliidu töö eest annetati Eduardile 1930. aastal Kotkaristi V klassi ning 1939. aastal veel Kotkaristi IV klassi teenetemärk, samuti III klassi Valgerist.
1931. aastal loodi Läänemaa Piimaühisuste Keskselts, mis valis esimeheks Eduardi kui Sipa Piimaühistu juhi. Keskseltsi juhatuses oli Eduard 1931-1939. Seega ei piirdunud Eduard Luiste ja Loodna piirkonnaga, vaid jõudis Läänemaal põllutööseltside, ühistegevusliitude ja krediidiasutuste nõukogudesse. Mida aeg edasi, seda laiemaks muutus haare. 1936-1939 oli Eduard valitud juba Üleriiklise Piimaühisuste Keskliidu juhatusse, tegeledes seal eelkõige võiekspordi küsimustega.
Eduard oli aktiivne poliitikas ning Isamaaliidu Luiste osakonna esimees. Aastatel 1936-1938 oli Eduard Eesti Panga nõukogu liige, 1937. aastal valiti ta I Rahvuskogu liikmeks. Eduard oli enne 1938. aasta haldusreformi Luiste valla viimane vallavanem. Alates 1. aprillist 1939 aga Märjamaa vallavanem. 1939. aastal valiti ta Märjamaa, Vigala ja Velise valdade poolt 2402 häälega Riigivolikogusse. Riigivolikogus osales Eduard majanduskomisjoni töös.

Luiste talu/mõis

Tallinnas elades oli Eduardil Roosikrantsi tänaval korter, ta sõitis palju Eestis ringi ning Riigivolikoguga käis ka välismaal. Talu pidas naine ning palgatöötajad, keda oli erinevatel aastatel 15-30 inimest. Talus keskenduti loomapidamisele ja piimandusele. Kõrvalasuvas Loodna mõisas keskendus õde Felli aga eelkõige piimandusele. Loodna mõisas oli piimakurnamise aparaat ning mõisal suured keldrid, kus piimatooteid hoida. Luiste talu põhisissetulek oligi võieksport Saksamaale, Inglismaale, Belgiasse ja Soome.
Eduard oli talus harva, mistõttu temast pole ka talu külalistelt ega naabritelt eriti mälestusi. Eduardi pojapoja, varalahkunud Eesti näitleja Toivo Arnoveri mälestuste järgi panustas vanaisa talu uuendustesse. Luiste mõisahoones oli 1939. aastast elekter, mida toodeti kõrvalasuvast Luiste ojast hüdrogeneraatori abil. Maja köeti esimesel korrusel asuvast kaminast, millest olid veetud õhksoojussüsteemi torud läbi kogu maja. Majapidamises oli igasuguseid masinaid, nt auto, traktor, niidumasin, mootorrattad.

Ootamatu lõpp

16. jaanuaril 1941. aastal arreteeris Eduardi NKVD. Naabrite mälestuste järgi võeti ta kinni Märjamaal Kaitseliidu majas, nii et koju ta rohkem ei jõudnudki. Peres räägiti, kuidas Salme ja Felli tol ööl otse voodist öösärkides läbi metsa naabrite juurde varju jooksid.
Mati Mandel annab oma raamatus lk 83-84 ülevaate Eduardi ülekuulamisprotokollist. Otsus tema suhtes oli suhteliselt leebe: 8 aastat tööparanduslaagrit koos vara konfiskeerimisega. Siiski suri Eduard teadmata põhjusel 26. augustil 1942 Komimaal Sõkvtõkari Petšorski raudtee laagris. Poeg Heino oli Nõukogude armeesse mobiliseeritud ning teade tema surmast tuli 1941. aastal. Määrus Eduardi venna Rudolfi arreteerimiseks on 10. juunist 1941. a, süüdistuseks Kaitseliidu liikmelisus 1929-1940, tegevus kompanii sidepealikuna ning suurmaapidamine.
Felli ja poeg Kalle küüditati samuti 1941. aasta juunis. Onu Gustav oli juuni keskel, vahetult enne suurküüditamist, Moskvasse „koolitusele“ kutsutud, kus ta arreteeriti ja aasta hiljem maha lasti. Kõik, millel oli väärtus, oli lühikese aja jooksul kadunud. Salme jäi üksi koos Tallinnas õppiva 15aastase poja Aarnega ning püüdis sõjatingimustes talu käimas hoida. Talle oli lubatud Nõukogude võimu poolt tallu elama jääda ainult seetõttu, et poeg oli Nõukogude armees surnud.
Ju siis ei tulnud välja, et Salme oli ise olnud Lääne maleva Naiskodukaitse Loodna ringkonna juht, Kotkaristi ja Valgeristi omanik ning ka see tüdruk, kelle õmmeldud sinimustvalge lipp lehvis 1918. aasta 23. veebruaril Pärnu Endla teatri rõdul, kus advokaat Hugo Kuusner iseseisvusmanifesti ette luges. Selleks oli tollal Pärnu tütarlastegümnaasiumi 17-aastane õpilane Salme salaülesandena lõiganud ja värvinud Vene tsaaririigi lipust saadud materjali.
Salme vastupanutegevuse soov ei kadunud ka rasketel aegadel pärast 1944. aastat. Ta toetas sugulasi ja tuttavaid, kes pidid linnast lahkuma ja varju leidma, korraldas 1946. aastal õepoja Kalle salajase tagasitoomise Siberist ning aitas varjata oma nooremat õde Leidat ja tema meest 11 aastat Luiste naabertalus.
Salmel õnnestus hoiduda 1949. a küüditamisest (tema emal ja isal aga mitte) ning ta töötas Koplis ametlikult kooliteenija (mitteametlikult inglise keele õpetaja) ametikohal kuni surmani 1967. aastal.