Dokumentaalfilm „Trail Baltic” näitab vaatajatele vahetult, mis kavandatava Rail Balticu raudteetrassi alla jääb.
Dokumentaalfilm „Trail Baltic. Väljasõit rohelisse” algab kiire koolitusega, kuidas toimida karu kohates. Kunstnik Hanna Samoson on ette võtmas retke Rail Balticu kavandatava trassi rajal Eesti ühest otsast teise. Järgmisel hetkel astub Samoson Iklas võssa ja hakkab kõndima pealinna poole. Teejuhiks on talle neoonroosaga märgistatud puud, mis trassikoridorist eemaldamist ootavad.
Teades, kui tulised on vaidlused Rail Balticu trassi üle olnud, võiks oodata filmilt pingelist õhkkonda. Selle asemel kohtume Eesti loodusega tema kogu olemuses. Näeme nii hingematvalt kauneid päikeseloojanguid rabamaastiku taustal kui ka metsa alla „unustatud” kõikvõimalikus mõõdus prügi. Märkame hukkunud loomi ja imetleme meie looduse mitmekesisust.
Looduse kõrval kohtume inimestega, keda raudteeprojekt otseselt mõjutab. Ehk kõige imetlusväärsem on Samosoni ühtemoodi soe ja austav hoiak kõigi suhtes, keda ta oma teel kohtab. Ta räägib samamoodi nii naisega, kes trassi tõttu kodu kaotab, kui ka trassi ehitamist ette valmistavate töölistega. Ja ilmselt just seetõttu saavad nad kõik oma seisukohti vabalt väljendada.
Mis jääb punase joone alla?
Märtsi lõpus Rapla kinos toimunud filmiseansi järel vestlesid publikuga filmi režissöör Marianne Kõrver ja matka läbi teinud kunstnik Hanna Samoson. Nad avasid filmi köögipoolt ja selgitasid, kuidas just sellise lahenduseni jõuti. Film sündis aruteludes ühe Levila peamise autori Eero Epneriga. „Oli idee, et võtaks ühiskondlikult olulise teema ja prooviks sellele läheneda teisiti, uuenduslikud viisil,” rääkis Kõrver.
Kõrver, kes polnud varem poliitilisi filme teinud, oli valmis võtma ette Rail Balticu teema, mille üle tuliseid vaidlusi peeti. „Siis selgus, et Hanna Samoson on selle trassi juba läbi käinud ja teinud sellest oma fotoprojekti. Miks kopeerida teise ideed, kui ta on varem ära teinud ja võiks hoopis küsida Hanna käest, kas ta tahaks seda uuesti läbi käia,” rääkis Kõrver.
Samoson oli tõesti trassi juba 2018. aasta lõpus läbi käinud. „Siis olin üksi ja kartsin väga seda karu, aga ei tulnud siis ka,” ütles ta vestlusõhtul naerdes. Juba siis sundis teda teekonda ette võtma huvi näha, mis kavandatava trassi alla päriselt jääb. Kõiki Rail Balticust rääkivaid uudiseid illustreerisid alati pildid Eesti kaardist, millest oli üle tõmmatud punane joon. „Mind huvitas, mis selle joone all siis on, et saada mingisugune ettekujutus, mis selle potentsiaalse tehingu üks osapool on,” rääkis Samoson.
Ta oli valmis sama raja ka teist korda läbi käima. Nii asuski Samoson 2020. aasta sügisel taas teele. Tal kulus teekonna läbimiseks 12 päeva. „Algul tahtsime teha kümne päevaga ja saaks ilmselt kiiremini, aga me tahtsime rääkida kõikide inimestega, kes tahtsid rääkida,” lisas ta. Linnulennult on trass 213 km pikk. „Aga täiesti otse on väga raske käia. Kokku tuli üle 300 kilomeetri,” rääkis Samoson.
Vaidlus jäi filmist välja
Sel korral läbis ta raja GoPro kehakaameraga, mis kandis kogu filmitu otseülekandena internetti. See andis võimaluse kõigile ka oma kodu mugavusest teekonnale kaasa elada ja oma mõtteid jagada.
„Me ei ürita ise narratiivi kontrollida, me lihtsalt kogu aeg filmime ja näitame seda, mis on. Me ei ürita midagi varjata või ise midagi luua. Üritasime olla hästi ausad, loobuda kontrollist ja näha, mis saab,” kirjeldas Samoson.
Kõrver lisas, et see oli ka filmitegijatele endile huvitav jälgida, mis sellises olukorras saama hakkab. Filmitegijad hüüdsid varem välja, et kõik soovijad saavad Samosoniga liituda. Liitujaid oli märksa rohkem, kui filmis näha saame.
„Tegelikult oli liitujate seas Rail Balticu töötajaid ja aktiivseid vastaseid,” ütles Kõrver. Filmi pikemate versioonide sees sai ka neid kohtumisi kuulda ja näha. „See vaidlus on vajalik, aga me üritasime läheneda natuke teise nurga alt. Me võtsime selle vaidluse välja. Üks ütleb, et see peab olema, teine ütleb, et ei pea, ja ei teki mingit konstruktiivset lahendust sellele. Me üritasime luua teistmoodi ruumi, kus me näitame, mis jääb tee peale, aga me ei hakka selgelt ütlema, kas me oleme poolt või vastu,” ütles Kõrver.
Selle asemel keskendusid nad inimestele, keda Rail Baltic otseselt puudutab, kelle kodude ja maade lähedale trassi planeeritakse. „Need juhuslikud kohtumised olid nii palju armsamad ja vahetumad,” lisas Samoson.
Kõrveri arvates oli selline lähenemine vajalik, sest see jättis vaatajatele võimaluse teha oma järeldused. „Me ei võta kelleltki ära võimalust jääda oma arvamuse juurde või muuta oma arvamust,” tõdes ta.
„Asi ei ole selles, et mul pole arvamust või ma olen erapooletu. Aga kui ma hakkaks vaidlema esimese inimesega, siis me lihtsalt vaidleme ega jõua kuhugi. Mulle tundus, et kui ma olen avatud südamega, siis on võimalik edasi liikuda,” lisas Samoson.
Tema jaoks oli projekti üks olulisi sõnumeid näidata, kui oluline on inimese enda kogemus. Filmi kokku panemise käigus pidi ta ka iseendalt küsima, mis see tõde siis on. „Kõigil on oma arvamus ja oma tõde. See tõde ongi metsas kahlamine. Meie ühiskonnas on palju seda, et keegi ütleb midagi ja hästi paljud inimesed nõustuvad, aga neil puudub oma kogemus. Nad annavad oma võimu ja väe ära kellelegi teisele. Ma sooviks propageerida enda kogemuse olulisust. See annab juured ja hoiab püsti. Kui me lähme kogu aeg teiste inimeste mõtetega kaasa, siis me oleme väga haavatavad,” rääkis Samoson.
