17.7 C
Rapla
Teisipäev, 18 juuni 2024
LisalehtKUKITEMUKIKUKITEMUKI: Kuidas müüa installatsioonikunsti?

KUKITEMUKI: Kuidas müüa installatsioonikunsti?

Konstantin Kuningas

Kumus avaneb 5. mail keskkonnaprobleemidele pühenduv näitus “Kunst antropotseeniajastul” Evy Jokhova, Edith Karlsoni, Mari-Leen Kiipli, Laura Põllu, Lou Sheppardi ja Ivar Veermäe teostest.

Veermäe pakub näitusel videopõhist tööd, milles proovib seostada maa-aluse, maapealse ja sellest ülevalpoolse. Enamik neid protsesse on nähtamatud ja teda huvitab see, kuidas ja kas on neid võimalik visuaalselt edasi anda. Näiteks Eestis on Ida-Virumaa piirkond, kus inimtegevus toob need kolm tasandit kokku – sageli maa alt kaevandatud põlevkivi töödeldakse elektrienergiaks või kütuseks. Osa järelejäänust lendleb kas siis veeauru või süsihappagaasi näol üles, kuhu viimane pikemalt püsima jääb.
Aga lisaks tööstusele on ta ka huvitatud teistest võimalustest – näiteks lõhnale keskendudes saab tööstust ja ka muid protsesse aistingu läbi tuvastada. Lõhna on raske tehniliselt mõõta, aga Veermäe on töötanud koos Keskkonnauuringute Keskusega, kus kohalik ekspertgrupp viib läbi lõhnateste.

Kuivõrd loodus on teie jaoks püha? Mis võiks lähendada loodust inimesele? Kas näiteks aed? Huvitaks teid rohkem iluaed või söögiaed? Mida te täpselt sinna paneks?
Hea mõte oleks taastada looduse või siis elukeskkonna püha staatus. Selles ei ole midagi uut, aga vahepeal on see ära unustatud. Kindlasti on olnud kellelegi kasulik see, et inimesed sellest väga ei mõtleks ja selle asemel näiteks tarbijatena elaksid.
Inimesele võiks tähendada loodus mitte vastandit, vaid keskkonda, kus ka tema elab. Et ei tekiks lihtsaid vastandusi, nagu inimene ja loodus, inimene ja loom või kultuur ja loodus. Tundub, et selline mõtlemine on mingil määral tagasi tulemas. Aga näiteks linnas elades võib kergesti tekkida tunne, et loodus on koht, kuhu saab minna, mis on olemas. Kuni seda kohta enam sellisel kujul pole olemas.
Kui mul oleks mingisugune ala ehk siis nii-öelda omaksin seda, siis ma ei tahaks suuremat osa sellest kontrollida ja laseks sel toimida enda tempos, minust sõltumatult. Mingil osal prooviksin aga midagi kasvatada. Peale kiire kasvamise – porgandid või siis sibulad – oleks huvitav jälgida aeglast, nagu näiteks õunapuid, ploomipuid.

Kui kaua võttis aega jõudmine esimese näituseni? Kuidas tundsite, et olete valmis?
Täiesti esimene isikunäitus oli mul 2007. aastal, üks õppejõud pakkus mulle seda võimalust ja ega ma pikalt mõelnud. Selleks hetkeks olid mul mõned tööd ja mõni mõte, mida mulle seal sobilik näidata tundus, ja tagasi mõeldes tundub, et ega väga mööda pannudki.
Hiljem on näituste tegemine muutunud pikemaks protsessiks, enesekriitika on suurenenud, teatud tase, milleni tahaks jõuda, ka. Huvitaval kombel on näituste või üldse kunsti tegemine selline tegevus, milles ei saa ma kunagi täiesti kindel olla – umbes nii, et olen teinud palju näitusi, nüüd on see asi selgeks saanud ja tuleb ainult ära vormistada. Iga näitus on pikem protsess, millega kaasneb ebakindlust, ümbermõtlemisi, edasimõtlemisi, ebaõnnestumist ja uuesti katsetamist.

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare