Taustaks – lugu saab alguse kahest võõrast mehest
See osa on dokumenteerimata. Nii et pole üldse kindel, kas kõik sündis täpselt nii nagu allpool jutustatakse. Sündmusest endast on tänaseks möödunud rohkem kui 30 aastat ja kontrollimise võimalust enam ei ole. Aga kuna teist versiooni ei ole, peame leppima selle piskuga, mida ja kui palju asjaosalised mäletavad.
Villem Uustalu (tolleaegne Rapla maavalitsuse majandusosakonna peainsener-energeetik) usub, et kohtumine, millest järgnev hargnema hakkas, pidi toimuma 1990. aasta varakevadel – kas märtsi keskel või aprilli alguses. Kui nüüd toonaseid sündmusi järjestada, tundub, et see pidi aset leidma aprilli keskel, millalgi pärast 13. aprilli.
Täpsustus: 11. märtsil võttis Leedu NSV Ülemnõukogu vastu otsuse Leedu iseseisvuse taastamise kohta. Kehtestati ajutine põhiseadus, milleks oli Leedu Vabariigi okupatsioonieelse põhiseaduse ja kehtiva Leedu NSV konstitutsiooni sümbioos. 13. märtsil kuulutas NSVL-i president Mihhail Gorbatšov NSVL-i Rahvasaadikute Kongressi erakorralisel istungil Leedu Ülemnõukogu otsuse iseseisvuse väljakuulutamise kohta õigustühiseks. 13. aprillil saatis Gorbatšov Leedu Ülemnõukogule ultimaatumi, milles nõudis iseseisvusotsuse tühistamist 48 tunni jooksul. Viis päeva hiljem alustas Moskva Leedu vastu majandusblokaadi.
Villem mäletab, et ta kutsuti baari, mis täna kannab Marju Kohviku nime.
Kes kutsus? Villem: „Vaat ei mäleta. See võis olla Jaak Herodes (toonane Rapla abimaavanem), aga võis olla ka keegi teine.”
Tegelikult ei ole täna sellel enam mingit tähtsust, kes Villemile ülesande andis. Hoopis olulisem on, kellega ta seal kohtus ja millest räägiti. Baaris ootas teda kaks murelike nägudega Leedu meest: Raseiniai rajooninõukogu toonane esimees ja administratsiooni juht. Jutuajamise detaile ei suuda Villem enam meenutada, kuid mäletab, et jutt keerles Moskva alustatud Leedu-vastase majandusblokaadi ümber. Mehed olid tulnud maad kuulama, kas nende rajoon võiks Rapla kandist mingitki abi loota. Päris juhuslikult ei olnud leedulased Raplasse muidugi sattunud –kahe rajooni vahel oli soojemaid suhteid juba nõukogude ajal, kuid uute, 1989. aasta detsembris valitud võimuorganitega ei olnud jõutud veel suhteid luua.
Rapla maavalitsus arutas leedulaste muret ja otsustas saata Raseiniaisse kohapeale olukorda uurima oma delegatsiooni. Delegatsiooni kuulusid abimaavanem Jaak Herodes, maavalitsuse majandusosakonna peainsener-energeetik Villem Uustalu ja maavolikogu esindajana Tõnis Tõnisson. Oluline persoon delegatsiooni juures oli maavalitsuse autojuht Antanas Janulevicius, kes tundis sealseid olusid ja aitas eestikeelse jutu leedu keelde panna. Väljasõit ajastati Leedu sõprade ettepanekul aprilli lõppu – Rapla esindus kutsuti Raseiniai linna vapi ja lipu õnnistamise pidustustele. Lisaks eestlastele oli kutse saanud ka Valgevene Vitebski oblasti Glubokski rajooni esindus ja lätlaste esindus. Viimased ei saanud mingil põhjusel osaleda.
Rapla maakonna delegatsioon sõitis välja 27. aprillil. Siit edasi on kõik usaldusväärselt dokumenteeritud. Või siiski – kõike tol ajal veel ei dokumenteeritud. Oli asju, millest ei olnud mõistlik üldse mitte kellelegi midagi rääkida. Nagu näiteks Nõukogude armeest põgenenud läti noormehest, kelle Rapla delegatsioon Eestisse tõi. Kuid sellel seigal peatume pisut pikemalt meie loo teises osas.
Esimesed muljed
Seda aitab meenutada 10. ja 12. mail 1990 rajoonilehes Ühistöö ilmunud kaheosaline kokkuvõte reisimuljetest, millest mõned katkendid siinkohal ära toome.
Tõnis Tõnisson: „Majandusblokaadist räägivad kõik. Muidugi on see leedulaste elu keeruliseks teinud. Bensiinipuudust märkad kohe piiri ületamise järel. Autosid liigub teedel hõredalt, sõidetakse ainult äärmise vajaduse korral. Haiglates hakkab tunda andma medikamentide nappus. Statsionaari paigutatakse ainult neid, keda muud moodi kuidagi ravida ei anna. Lõikusele lähevad vaid õnnetuse läbi kannatanud või need, kelle elu äärmises ohus. Kokkuhoid ei kehti ainult laste ja rasedate kohta. (Küllap sellepärast tehti Rapla delegatsioonist, kes Jaak Herodese algatusel karbikese medikamente ja veel üht-teist vajalikku kaasa võttis, lausa kangelased!)
Siin ja seal sulevad ettevõtted kas kütuse ja gaasi või toorme puudusest uksi. Inimesed lähevad esialgu puhkusele ja kui olukord ei parane, siis võidakse töötu staatusse sattuda. Aga see kõik ei ole vabaks saamise tahet kriipsu võrragi vähendanud. Vastupidi, Moskva jäigale poliitikale püütakse vastu seista sellega, et suurendatakse kokkuhoidu, püütakse tootmist ümber korraldada (hakatakse tegema ainult seda, mida endale vaja, mitte mida Liit seni nõudnud) ja visatakse … surveavaldaja üle lihtsalt nalja. Rasketel aegadel aitab seegi. /…/ Muu maailma tänast suhtumist võtavad leedulased solvumata.
Täpsustus: 11. märtsil teatas Valge Maja, et USA ei tunnusta Leedu iseseisvust enne, kui Leedu Vabariik kontrollib oma territooriumi. Kongress kutsus siiski president George Bushi üles vaatama läbi Leedu palve tunnustada Leedu iseseisvust ning võttis ühehäälselt vastu vastava resolutsiooni.
Kohest tunnustamist ja avasüli vastuvõtmist pole nad lootnudki. Aga usuvad kindlalt, et see tuleb, kui veendutakse leedulaste enesekindluses. Seepärast kordab igaüks – väikesest suureni ja noorest vanani: 11. märtsi otsustest ei tohi taganeda. /…/ Muuks maailmaks ja välisabiks peetakse paraku kõike, mis vaba Leedu piiride taha jääb. Seega ka lätlaste ja eestlaste toetust. Seda silmas pidades ei olnudki Rapla delegatsioon ainult pidu pidama sõitnud, vaid seadis algusest peale eesmärgiks konkreetsete kokkulepeteni jõudmist. Meiepoolsed piirid on seni veel lahti. /…/
Põhilises osas on rahvas ühtne. Paljude kohtumiste seas väga erinevate inimestega sattusin vaid ühele teistmoodi arvajale. See oli noorepoolne autojuht, kes sõidutas mind esimese päeva õhtul pärast paaritunnist jutuajamist rajoonilehe toimetuses linnalähedasse puhkebaasi, kus ülejäänud delegatsioonide liikmed koos võõrustajatega uhke söögilaua taga istusid. Mees arvas, et selle iseseisvuse nõudmisega on Sajudis liigselt kiirustanud ja sellest pole keegi mingit tulu saanud. Pigem vastupidi – bensiini ei ole, elukallidus tõuseb, tulevik on tume. Kellele seda kõike vaja on, küsis ta minult. Edasi arutles mees, et oli see elu mis ta varem oli, aga elada ju võis – kõike jätkus ja lausa mitmeks ei pidanud ennast ka rebima. Kes oskaks aga nüüd öelda, milliseks kujuneb elu iseseisvas Leedus, mida seni on sidunud tuhanded niidid ja niidikesed suure Liiduga.
Eestiski on umbes samasugust hädaldamist kuulda olnud – mis see meile annab, äkki ka majandusblokaadi. Eestis tundub muretsejaid palju enam kui Leedus olevat. Enamik leedulasi on oma sammu õigsuses veendunud. Üks soliidne 86-aastane vanahärra, kuulnud, et olen Eestist, raputas pikalt mu kätt, endal pisar silmanurgas hiilgamas, ja kordas aina: „Kes oleks võinud arvata, et elan selle päevani, mil Baltimaad jälle vabaks saavad.” Selle lausega oli kõik öeldud – nii aastaid endas kantud valu, üleelatud vaevad kui ka salajase unistuse taastärganud täitumise lootus. Tema kätt peos hoides tundsin endalgi klompi kurku tõusmas.”
Raseiniailased pidutsesid oma vapi ja lipu taastamise puhul viis päeva järjest. Seda blokaadi kiuste. Programmis olid erinevad ettevõtmised ühistööst linna kaunistamisel ja tänavate pidulikust ümbernimetamisest kuni miitingute, näituste, kontsertide ja suure jumalateenistuseni välja.
Mais 1990 käivitus infoliin, mis sidus paariks aastaks Rapla, Raseiniai ja Madona
Esialgu sõlmiti leping Rapla ja Raseiniai kohalike lehtede vahel. Sidet peeti telefoni teel, internetti siis veel ei tuntud. Raseiniai uudiseid vahendas sealse ajalehe Naujas Rytas vastutav sekretär Vytautas Barevicius, Rapla infot jagas Ühistöö põllumajandusosakonna juhataja Tõnis Tõnisson. Esimene infovahetus oli 3. mail.
Siinkohal katkend 5. mail lehte jõudnud tekstist: „Üldiselt on tuju hea. Kuigi olukord muutub kogu aeg tõsisemaks. 3. maist ei tööta enam tellisetehas. Esialgu jäi sadakond inimest lihtsalt puhkusele, mis edasi saab, praegu veel ei tea. Ka enamik rajoonilehe töötajatest on korralisel puhkusel, sest paberi puudumise tõttu vähendatakse lehe mahtu ja ilmumissagedust. Väike lootus on siiski kriisist välja tulla – ühes Vilniuse lähedal asuvas paberivabrikus püütakse ajalehepaberit toota.
Praegu vaatame kõik Läti poole – ootame, mida teeb nende uus Ülemnõukogu.”
7. mail liitus infoliini Rapla haruga ka Läti Vabariigi Madona rajooni leht Stars. Põhiline infojagaja oli sealne reporter Baiba Miglone, aga tal oli ka asendajaid. Paraku jäi kontakt Madonaga siiski hõredamaks kui side Raseiniaiga.
4. mail tuli kokku Rapla konsultatiivnõukogu
Täpsustus: Konsultatiivnõukogu oli kaheksakümnendate lõpus ja üheksakümnendate alguses ühiskondlik nõuandev organ Rapla maakonna juhtkonna juures. Selle liikmed olid tolleaegsed parteid ja poliitilised liikumised. Olulisemad maakonna juhtorganite otsused kooskõlastati konsultatiivnõukoguga. Nõukogul endal otsustamisõigust ei olnud, küll aga arvestati tema ettepanekutega.
4. mai koosoleku päevakorras oli kaks olulist küsimust. Esiteks Nõukogude armee jõudemonstratsioonidest ja teiseks Leedule konkreetse abi andmise võimalustest. Siinkohal peatume viimasel. Informatsiooni maakonna esinduse Leedu-visiidist esitas abimaavanem Jaak Herodes. Ühtlasi rääkist ta abinõudest, mida oli arutatud maavalitsuses. Maavalitsus kaalus ühe meetmena tarnida majandite abiga Raseiniai rajooni kütust ja koostada vabade töökohtade register majandusblokaadi tõttu tööta jäänud leedulastele (ei mäleta, et seda oleks vaja läinud). Tööpakkuja õlgadele jäänuks ka ajutiste majutusvõimaluste leidmine ja ettevalmistamine.
Konsultatiivnõukogu toetas maavalitsuse ettepanekut töötada 9. mail Leedu heaks ja kasutada päevaga laekunud raha Leedu Vabariigi Raseiniai rajooni abistamiseks. Raha paluti kanda hiljemalt 18. maiks maavalitsuse arvele nr 142615 (märksõna „Leedu”). Tehti ettepanek heisata kuni lõpliku iseseisvumiseni Rapla haldushoone ees Leedu, Läti ja Eesti rahvuslipud. Lipud heisati 9. mail päikesetõusu ajal. Ka seda võis toona meelsusavalduseks pidada.
Täpsustus: 9. mail tähistati Nõukogude Liidus liitlasvägede võitu Teises maailmasõjas natsionaalsotsialistliku Saksamaa üle. NSVL-i lagunemise järel tähistatakse Venemaal ja mõnes endises liiduvabariigis sel päeval Punaarmee ja Nõukogude rahva võitu fašistliku Saksamaa üle.
Tegelikult püüdsid eestlased leedulasi aidata, millega vähegi said. Nii näiteks läkitas ajalehe Ühistöö toimetuse vahendusel Pärnu trükikoda 8. mail Raseiniaisse mõned rullid ajalehepaberit ja trükivärvi, et seal jätkuks jõudu hädapärase informatsiooni levitamiseks – paberinappusest ilmusid Leedumaa rajoonilehed mai esimestel päevadel vaid kord nädalas.
Esimese reisi muljeid kokku võtvas loos on kirjutatud: „Eestlaste abivalmidus äratas leedulastes meie vastu suurt sümpaatiat. Tegelikult oldi selleks muidugi valmis. Naljaga pooleks öeldi, et meid eraldab vaid aktsent (suhtlesime ju põhiliselt „suure venna” keeles), muus oleme täiesti sarnased. Eriti teravalt tuli see sarnasus esile Valgevene delegatsiooni suhtumise taustal. Mitte kuidagi ei suutnud seltsimehed mõista, miks räägivad leedulased ja eestlased majandusblokaadist. Midagi niisugust ei olevat olemas. Pealegi elavat leedulased Liidu muudest osadest sedavõrd paremini, et mõningane kokkuhoid on lihtsalt hädapärast vajalik. Tuldagu Valgevenemaale ja vaadatagu, kutsusid nad, kuidas seal inimesed elavad. Mitte kuidagi ei tahetud aru saada, et nende vaesus ei ole mitte baltlaste süü, vaid hoopis Moskva kurnamispoliitikast ja oma ülemuste saamatusest tingitud.” Nii oli siis ja kahjuks ei ole ka kolmkümmend aastat hiljem valgevenelaste arusaamad muutunud.
Majandusblokaad annab endast iga päevaga enam tunda
7. mail on Vytautas Barevicius teatanud: „Üle Leedumaa korjatakse praegu raha blokaadifondi. Kui olukord ei parane, hakatakse selle arvelt abistama töötuid ja vähem kindlustatud perekondi. Olude paremaks muutumisel aga jagatakse kogutud raha pooleks – osa lastefondi, osa invaliidide abistamiseks. Annetusi teevad nii ettevõtted kui ka üksikisikud. /…/
Majandusblokaad annab ennast iga päevaga enam tunda. 14. maist läheb Raseiniai raudbetoontoodete tehas üle tööle poole koormusega. Teisiti ei saa, sest metalli jätkub veel vaid 20. maini. /…/Õmbluskoondis Šatrie saab praegu hakkama, aga juba on Valgevenest teatatud, et vastavalt sealse kergetööstusministeeriumi korraldusele lõpetatakse materjali tarned. Samal ajal on kinnitanud Ivanovo tekstiilitöölised ja Krasnodari puuvillatootjad, et nemad jätkavad toorme andmist. Ainult üks suur mure on õmblejatel, millest paluti Eesti lugejatele teada anda: hädasti on kohe vaja ühte vagunit puuvillast niiti. /…/
Nii me elame – püstipäi ning lootes, ja meie elu teeb kergemaks see, et tunneme sõprade toetust. Kui andsin rajooninõukogu liikmetele teada, et Rapla maakonna rahvas on otsustanud 9. mail töötada meie rajooni toetuseks, tõusti püsti ja aplodeeriti pikalt. Sellejärel otsustati, et ka raseinialastel ei sobi sel päeval kodus istuda, nii tuleme ka meie 9. mail oma töökohtadesse. Aitäh teile!
Toetust tunneme mujaltki. Ka Venemaalt.”
Ja Baiba Miglone on Madonast teatanud: „Ootasime suure kannatamatusega uue Ülemnõukogu esimest istungit ja rõõmustasime nende otsuste üle, milleni seal jõuti.
Täpsustus: 4. mail võttis Läti NSV Ülemnõukogu vastu otsuse Läti Vabariigi taastamise kohta ja kuulutas nagu Eestigi (tegi seda 30. märtsil) välja iseseisvusele ülemineku perioodi.
Aga enne oli aprilli lõpus Riias koos Läti Kongress /…/ kus valiti Läti Komitee. Oleme veendunud, et Läti Komitee ja uus Ülemnõukogu hakkavad käsikäes töötama. Meie olukorras ei ole lahkhelid nende vahel mõeldavad. Kuni Läti lõpliku iseseisvumiseni peame kokku hoidma, küll siis jõuame ka parteide vahel võitlust pidada. /…/ Oleme seda päeva Leedu iseseisvumisest peale oodanud. Siis helisesid kolm päeva järjest päikese loojangul kõik Lätimaa kirikute kellad väljendamaks meie toetust leedu rahvale. Sealt edasi oleme püüdnud neid ka majanduslikult aidata. Leedulaste häda on ka meie mure. Pealegi, kes teab, milliseks nüüd üleminekuperioodil Läti olukord kujuneb. Peamiselt oleme aidanud oma sõprusrajooni Aniktšaid.”
Ühest ainult meie enda jaoks tähtsast sündmusest ka
Ühistöö asetoimetaja Ester Šank on pannud oma uudise pealkirjaks „Teisipäev, 8. mai 1990”: „Teist päeva vältav arutelu Toompeal ei sisenda usku, et varsti otsuseni jõutakse. Eesti riiklik sümboolika ja üleminekuperioodi valitsemiskorra alused on küsimused, mis seotud küll omavahel, kuid ka varem ülemnõukogus ning Eesti Kongressil tehtud otsustega. Ent meid ümbritsev ei püsi muutumatuna, 30. märtsiga võrreldes on mõndagi teisiti Eestis, Leedus, Lätis…
Ootamatult teatab raadio paar minutit enne kella poolt 12 siiski, et seadus Eesti sümboolikast on vastu võetud. Selle järgi ei ole enam olemas Eesti NSVd, on Eesti Vabariik, ja pole ka enam endisi riiklikke sümboleid. Eesti riigivärvid on sinine, must ja valge. Seadus jõustub vastuvõtmise hetkest. Arutamisest ja nimelise hääletamise tulemusest selgub ootamatusena, et kommunistliku fraktsiooni (Petinov jt), võrdõiguslaste (Panfilov jt) ning mõne Eesti Komitee liikme seisukohad ja käitumine on lähedased.
Täpsustus: 8. mail vastu võetud seadusega „Eesti sümboolikast” taastati muu hulgas endise Eesti Vabariigi lipp ja vapp ning jõustati 1938. aasta põhiseaduse mitu paragrahvi. Ülemnõukogu otsuse vastu olid Interliikumine ja ka Eesti Komitee. Viimase arvates oli vara end Eesti Vabariigiks nimetada, sest tõeliselt iseseisvat vabariiki ju veel polnud.
Paarkümmend minutit hiljem on Rapla haldushoone katusel inimesed: maavalitsusest, volikogu juhid, parteide esindajad. Lipuvarras, mis hoiab veel oma õiget värvi kaotanud lippu, on kõvasti kinnitatud. Aga Tõnu Saar (maavolikogu esimees) ja Jaak Herodes on tugevad pikad mehed ning neile annavad ka kõige kõvemini kinni keeratud mutrid järele. Varras vajub koos narmendava lipuga…
Harri Õunapuu (maavanem) ja Karl Õunapuu (maasekretär) kinnitavad trikoloori vardasse. Täpselt kell 12 on varras uuesti, nüüd juba Eesti riigivärvides lipuga, püsti. Mõne hetke pärast võtab tuulehoog meie lipu ilu näitamise enda hoolde. Pisikene Janek Tõnisson isa Tõnise käekõrval näitab kogu oma olemisega hetke tähtsusest aru saavat. „Uus lipp on palju ilusam!” – sedagi näeb ta.
Õnnelikud juuresolijad õnnitlevad üksteist ja lehvitavad käega alla õuele. Eesti lipu juurest paistab maikuine Rapla imeroheline ja puhas. Taevas on täiesti selge. „Laula, laula suukene,” täidab Mikk Sarve (maavanema asetäitja) mõnus hääl puuduva laulu- või pasunakoori aset. Tõepoolest – ilutse, südamekene!”
Leedus muutub olukord iga päevaga keerulisemaks
Vytautas Barevicius 11. mail: „10. mail oli koos blokaadikomisjon. Arutati praegust olukorda, see muutub iga päevaga raskemaks. Alates tänasest ei anta individuaaltranspordile enam bensiini. On jäetud vaid erifond pulmade, matuste ja muu sarnase tarvis. 10% võrra vähendati bensiininormi ka ehituses ja maaparanduses. Seejärel läksid ehitusorganisatsioonid üle neljapäevasele töönädalale. Töötatakse pikad päevad ja sõidetakse võimaluse korral liinibussidega. Bussid esialgu käivad. Ainult linnaliinid on peatatud. Alates eilsest on mitmed toiduained nagu jahu, sool, suhkur jne talongikaup. Ainult liha ja piim on nüüdsest vabalt, sest Moskva tarned lõpetasime juba ära. Raskusi on vaid taaraga, sellepärast on piim ja piimatooted lahtiselt müügil. Praegu võtavad meie taarapunktid isegi vigastustega purke ja pudeleid vastu.
Lisaks vabariiklikule abistamisfondile on asutatud ka rajoonifond, kuhu mõne päevaga laekus juba üle 7000 rubla. 1000 rubla annetas üks pensionil olev vaimulik. Põhiliselt kasutatakse neid summasid töötute abistamiseks. Esimesed töötud on sellest nädalast ka olemas. Tänase seisuga on neid meie linnas 73 inimest – põhiliselt teenindusettevõtete töötajad. Enam ei tööta pesumajad, puidutöökojad ja mitmed salongid. Krooniline bensiinipuudus takistab materjalide kohalevedu.”
Ärevad teated Lätist
Baiba Miglone ja Ženja Kozlova teatasid 16. mail Madonast:
Baiba Miglone: „15. mail kell 10.30, pool tundi pärast Läti ülemnõukogu istungi algust, kogunes Riia valitsushoone ette suur grupp inimesi. On arvatud, et enamik nendest olid kahe sõjakooli erariideisse pandud kursandid. Samaaegselt hakkasid kogunema ka Läti iseseisvuse eest seisjad. Tekkinud konflikti lahendas Läti miilits, kes kasutas esimest korda rahva rahustamiseks kumminuiasid. Pärast lõunat avaldas tööd jätkanud ülemnõukogu miilitsale tänu operatiivse ja tegusaa sekkumise eest. /…/
Ometi ei tähenda see, et olukord Lätis on normaliseerunud. Kella üheni öösel kandis televisioon üle otsesaadet Riia kesklinnast, mille käigus said sõna väga erinevate liikumiste esindajad. Tänane päev peab näitama, mis saab edasi. Üks on aga juba praegu selge – Lätis ja Eestis toimunu on tihedas seoses ja ühest keskusest organiseeritud. Läti rahvas mõistab, et eriti praeguses olukorras peame Leedu ja Eestiga kokku hoidma, sest meie võitlus on ühine.
Täpsustus: 15. mail korraldasid impeeriumimeelsed vabariiklik streigikomitee ja töökollektiivide ühendnõukogu Toompea lossi platsil Eesti iseseisvuse vastase meeleavalduse. Nõuti „seaduslike” võimustruktuuride taastamist ja Baltikumis presidendivõimu kehtestamist ning kutsuti kohalikke sõjaväeosi kaitsma siinseid muulasi. Intrid viisid Toompea lossi katusele punalipu ja murdsid sisse lossihoovi. Edgar Savisaar pöördus raadio teel tallinlaste poole palvega tõtata Toompeale kaitsma seaduslikke võimuorganeid riigipöörde eest. Üleskutsele reageerisid tuhanded eestlased. Venelased taltusid ja lahkusid Toompealt. Järgmisel päeval, 16. mail asutati Edgar Savisaare eestvõttel ametlikult Eesti Kodukaitse.
Ženja Kozlova: „Tänasest, 16. maist, peaks algama interliikumise korraldatav Läti sõltumatuse vastane üldstreik. Loodame, et see meid ei puuduta, aga kes teab. 5. mail oli koos NLKP platvormile jäänud kommunistide rajoonikonverents, neid on Madonas kolmesaja ringis. Valiti 7-liikmeline büroo. Fraktsiooni sünd oli veidi ootamatu sellepärast, et Madona on maarajoon, kus 78% elanikkonnast on lätlased, muulaste osa on meil väga väike. Miks siis astutakse NLKP platvormil olevasse parteisse? Põhjused on väga erinevad – kes kardab kaotada sidet oma Liidus elavate sugulastega, kes ei usu Läti sõltumatuse võimalikkusse ja kardab tuleviku pärast, kes on tõeliselt ideeline… Viimaseidki on meie hulgas. Seepärast peame kõigeks valmis olema. /…/ Muidu elame endiselt. Toiduainete ja muu kriis puudutab rohkem suuri linnu, maarajoonides seda peaaegu ei märkagi. Kardame ainult bensiini kriisi – selleks ei ole me valmis.”
(Järgneb)
