KUKITEMUKI: Klaudia Tiitsmaa kallim on tema uudisteankur

Konstantin Kuningas

Ugalas mängitakse Yorgos Lanthimose filmil “Dogtooth” (eesti k “Koerahammas”) põhinevat etendust “Head lapsed”.
Sõna “teater” tuleb kreekakeelsest sõnast theatron, “vaatemängupaik”. Lanthimost, endist teatrilavastajat, aitas vormida kodumaa Kreeka väiksus. Tema film “Alps” (2011) räägib isikust, kes soovib siseneda fabritseeritud maailma, “Dogtooth” (2009) isikust, kes soovib sellest väljuda.

“Dogtoothi” tegevus toimub nimedeta peres, mille maailma on loonud isa. Tema käib ainsana väljas, tööl, ema ja lapsed on kodus, eraldatud. Lapsed on selles eas, kus neid hakkab huvitama seks. Piiratud keskkonnas kerkib üles intsestiteema. Prince’i “Sister” on pühitud ajaloovaiba alla. Mida teeb “Head lapsed”? See on retk hämarusest valguse poole, kus ei tea, kas nutta või naerda, kirjeldab Ugala lavastust.
“See on maailm, kus kui ema ja isa ütlevad, et asjad on nii, siis nii need asjad ka on, aga lapsed ju armastavad küsida igasuguseid asju ja lõpuks need asjad hakkavad kuhjuma,” sõnab “Heade laste” näitleja Klaudia Tiitsmaa.
Inimese kujunemist mõjutavat kõige rohkem suhe isaga. Klaudia isa on endine performance’i-kunstnik. Teda oli vähe, kui Klaudia oli väike. Isa oli nagu magustoit. Aga tema kirg oli võimas. Klaudia mäletab, kuidas isa tantsis mustades nahkpükstes või kuidas ta klaverit mängis. “Isas on väga palju asju, mis teevad mind kurvaks, ja asju, mis teevad rõõmsaks, aga võrdselt on siiski maailmatala ema,” ütleb ta.
Tiitsmaa ei kirjuta enda jaoks rolle lahti. Ühe korra pidi, aga muidu saab tihti ruttu aru, milline hing tegelasel on. Saab aru tunnetuslikult, sõnadeta. Arvab, et sai aru ka sellest rollist, kuid viimase lihvi andis lavastaja Ringo Ramuli üks märkus. Proovi nii, et kõike, mida sa mõtled, poleks võimalik lugeda, ja see, mida sa ütled, tuleks üllatusena, soovitas Ramul.
Director’i tõlge on “suunaja”, see tuleb sõnast direction.
“Ringo toob palju rõõmu proovidesse. Ma ei tea, kas tohin öelda, aga tema ema on tülivältija,” lausub Tiitsmaa. “See on rõõm, mis aitab tööd teha ja unustada näiteks selle, et magasid halvasti. Oluline on see, et ta tegeleb detailidega.”

Näitleja peab suutma kehastada tegelasi, kes on temast triviaalsemad või nutikamad. Tiitsmaa mängib praegu “Arstis” tervishoiuministrit, keda nimetab häbenemata endast targemaks.
“See on keeruline roll. Juba kokkulavastus oli hästi puhas, täpne, klaar. Sellise puhtuse saad siis, kui 2,5 kuud teed proovi. Tänaseks hetkeks olen selle 90% saavutanud. Hästi põnev on võtta endale selline keha, kes võiks justkui endale eeskujuks olla,” mõtiskleb ta.
“Rumalat tegelast pean nii palju uskuma, et ma ei saaks öelda, et ta loll on,” ütleb ta näitlejatöö teise poole kohta.
See tekitab Tiitsmaas ühe mõtte ja ta jätkab ise, et “Heades lastes” pidi ta tegema midagi, mida ta ei ole suuteline tegema. “Ma ei ole suuteline harfi mängima, aga seda on võimalik ära õppida. Aga ma ei olnud suuteline sülitama näkku kolleegile. Ta ütles ühel hommikul, et oleme kõike proovinud, hammustamist, kõrvakiilu andmist, aga kõik tundub nii lõpetatud. Mida siis teeme? Sülita mulle näkku. Sain kohe aru: see on täiesti õige lahendus. Ainult et järsku oli sees kummaline tunne, mida ei saanud kirjeldada. Kadri (Lepp) vaatab mulle otsa ja ma ei suuda. See on teisele alandav,” sõnab ta.
“Minule kui Klaudiale on raske teha etendustes asju, kus teen teistele haiget või solvan, kasvõi sellega, et reageerin napilt,” tunnistab Tiitsmaa. Ta oli kooliajal selline, keda ei märgatud, keda mängudesse ei võetud ja keda taga ei aetud. Vedas, et otseselt ei kiusatud ka. Oli üks teine tüdruk, keda kiusati. Klaudial oli endast kahju ja temast veel rohkem. Klaudia mõtles, et on tema sõber siis. Keegi peab olema. Keegi märkab. Klaudia on alati märganud.
Lanthimos on visuaalne psühhiaater, kes juhib vaatajaid läbi filmi ja paneb neid mõtlema nii, nagu ta tahab, et nad mõtleksid, maalib pilte pimedas. Tema filmid on Kreeka kino weird wave, tõelised Kreeka tragöödiad. Teda on nimetatud suurimaks häirijaks pärast Lars von Trieri ja tema filme sünteetiliseks õuduseks. Sünteetilised tekstiilid säilitavad hästi vormi ega kortsu.
Kõige hirmutavam asi Lanthimose inimkehade juures on see, mida inimmõistus suudab neid sundida tegema: mida need on valmis tegema teistele ja mida on valmis tegema endiga. “Lobsteris” (eesti k “Homaar”, 2015) soovib peategelane (Colin Farrell) pimeda naisega (Rachel Weisz) midagi ühist leida ja on valmis oma silmi noaga lõhestama. (Ta tõenäoliselt ei tee seda.) “Killing of a Sacred Deeris” (eesti k “Püha hirve tapmine”, 2017) pole Farrelli ja Nicole Kidmani seksistseenis midagi erootilist, sest Kidman teeskleb tuimestust.
Tiitsmaa on näinud ainult üht Lanthimose filmi. Laste kõrvalt jõuab ta vaadata kolme kuu jooksul keskmiselt kaks filmi. Kunagi luges teatrikirjandust rohkem, praegu ei jaksa. Ta ei käinud vaatamas John Malkovichi Eestis laval. Libiseb üle sellest, et Vera Farmiga esitas tänavu kontserdil Slipknoti laulu.
Telerit ei ole, uudiseid ei jälgi.
“Minu uudisteankur on minu kallim,” muigab Tiitsmaa.
Võib-olla on inimese meelerahu jaoks ka parem, kui ei võrdle end teistega. Tiitsmaa tükid on ju võrdlemisi populaarsed maailmas: “Võlur Oz”, “Kolm musketäri”, “Kirsiaed”.
Ta ei taha, et iga päev oleks etendus. Miks peakski MLB pesapallurid mängima hooajal 160 mängu? “Oleannat” oleks tahtnud siiski kauem mängida, märgib Tiitsmaa.
Keeruline produktsioon oli “Hipide revolutsioon”. “Lihtsalt higistad, veremaitse suus,” meenutab Tiitsmaa. Ta jäi just siis rasedaks, lõhnad laval hakkasid füüsilist ebamugavust tekitama. Aga lavastaja Juri Kvjatkovski oli väga lahe, kiirendas mõtlemist. Raskeid rolle pole olnud, huvitavaid on olnud küll, arvab Tiitsmaa.
Ta peab end väga aeglaseks näitlejaks. Viljandi kultuuriakadeemias oli diplomilavastuseks “Idioot”, mille lavastas Tiitsmaa kallim Vallo Kirs. Pärast proovi jalutasid nad koju ja jäid maja ette istuma. Sa pead oma rollid saama kiiremini kätte kui nädal enne esikat, ütles Kirs. See jäi kripeldama ja Tiitsmaa hakkas poolalateadlikult protsessi kiirendama. Tegelikult on see ju võimalik küll, arvab ta.
Osasid asju saab ta ruttu kätte, esimestest lugemistest, aga osade puhul vajab palju abi. Telesarjas “Üheotsapilet” oli Tiitsmaal tekstimassiiv, enamasti monoloogid, otse kaamerasse. “See tõmbas ikka päris korralikult lukku. Neid läks mul vahel täitsa 15 take’i,” räägib ta. Sul ei ole ju tegelikult tekst peas, ütles partner Janek Joost. Jälle oli Tiitsmaa reaktsioon: mis mõttes? Muidugi on! Räägi seda teksti kiiresti, palus Joost. Need kohad, kus sa hingad, neelatad, on kohad, kus su pea tegeleb mõtlemisega, mis järgmisena tuleb. Pärast seda kasutabki Tiitsmaa tekstiõppel tempot.
“Üleüldiselt olen vist näitleja, kes ise lavastada ei oska ja näeb pigem detaile kui tervikpilti, seega vajan lavastajat ja usaldan teda väga,” ütleb Tiitsmaa.