Kummituslugudes on midagi paeluvat ja intrigeerivat, mis inimeste meeli on aastasadu kรตditanud. Meienigi ulatuvaid lugusid kummitavatest mรตisatest ja kalmumรคgedest rรครคgiti sadu aastaid tagasi ning rรครคgitakse edaspidigi. Kรตik see kรตneleb inimese janust tundmatu ja mรผstilise jรคrele, mis meie รผletehnologiseeritud maailmast on justkui vรคlja lรผlitatud.
Juttude edasiandmise ja kuulamise kunst on laiemalt vรครคrtuslik ja hinnaline. On kahju, kui see kipub aja jooksul tuhmuma. Hiljutise jutuvestmisfestivali “รรถbikuรถรถd” ajal olid Hageri muuseumis paljud kuulajatest lapsed ning ma panin tรคhele, et niipea, kui juttu tuli tondilugudest, lรคksid nad kohe elevile. Midagi nendes kummituslugudes on, mis meie meeli รคrevana hoiab. Minu lapsepรตlveaegadel nรคidati televiisoris USA-s vรคndatud saateid sealsetest kummituslugudest. Olin ekraani ette naelutatud. Mรคletan, et รผks lugu oli
