Käesoleval aastal möödub Mahtra sõja sündmustest 165 aastat. Juurus võetakse selle tähtpäeva tähistamist tõsiselt. Reedel, 2. juunil toimusid väiksemad või suuremad sündmused Juuru kirikus, Mahtra talurahvamuuseumis, Juuru vanas vallamajas, Mahtra sõjaväljal ja Juuru raamatukogus. Päeva põhisündmus, konverents, leidis aset Mahtra talurahvamuuseumis, kus võeti pulkadeks lahti Mahtra sõja tähendus tänasel päeval.
Paljud eestlased on lugenud Mahtra sõja kohta Eduard Vilde samanimelisest romaanist. Kuigi tegemist on ilukirjandusliku teosega, sisaldab see ka palju tõepärast. Enne teose kirjutamist käis Vilde ekspeditsioonil Juuru ja Mahtra piirkonnas, et kohtuda kohalike elanikega, kes Mahtra sõja sündmusi veel mäletasid. Samuti vestles ta sõjasündmustest osavõtnute järeltulijatega, et anda edasi ilukirjanduslik, ent samas ka võimalikult autente pilt toonasest õhustikust. Veel uuris ta läbi kirjalikke allikaid.
Eduard Vilde “Mahtra sõda” nägi ilmavalgust aastal 1902. Romaan on tõlgitud vene, läti, ungari, saksa, soome, ukraina ja esperanto keelde. Reedesel konverentsil tuli ettekannetest selgelt välja, kui erinevalt on neid sündmusi aastakümnete jooksul mäletatud. Enne Vilde romaani ilmumist meenutasid Juuru piirkonna elanikud neid sündmusi pigem piinlikkustundega, aga pärast raamatu ilmumist asendus see uhkusega. Päeva jooksul kõlas korduvalt riigivanem Jaan Tõnissoni tsitaat selle kohta, et Mahtra sõda oli Eesti Vabadussõja eellahing.
Sündmused, mida tänapäeval tuntakse Mahtra sõja nime all, leidsid aset 1858. aastal ning vana kalendri järgi 2. juunil. Uue kalendri kohaselt on korrektne kuupäev 14. juuni. Tegemist oli kohalike talupoegade ja Vene karistussalklaste kokkupõrkega Mahtra mõisas, mis toonase halduskorralduse järgi asus Harjumaa lõunaosas. Need sündmused on jäädvustunud Eesti kultuuriloos nii kirjanduse, maalikunsti, muusika kui ka etenduste kaudu. Seeläbi on need andnud ainest nii kunstnikele, muusikutele kui ka lavastajatele. Üks kuulsamaid töid on Evald Okase maal “Mahtra sõda”, kuid ta on teinud neli samateemalist tööd veel ning kõik need asuvad Mahtra talurahvamuuseumis.
Viiekümnendatel aastatel plaaniti teha ka Mahtra sõja ainetel film, kuid sellest siiski asja ei saanud. Äärmiselt oluline on ka see, et ilma nende sündmusteta ei oleks meil suure tõenäosusega täna Mahtra talurahvamuuseumi, kus 1858. aasta sündmusi iga päev elus hoitakse ja kus 2. juunil tähistati 165 aasta möödumist Mahtra sõjast. Kavas olid näituse avamine ning ettekanded, et meenutada toonaseid sündmusi ning tõsta esile kogu pärandvara, mis sellest lähtub.
Detektoristi leiud
Päev oli Juurus tegus ning sai alguse juba enne muuseumis kogunemist. Sel päeval helistati kolm korda Juuru Mihkli koguduse kellasid, et mälestada sõjas langenuid. Esimest korda tehti seda 2. juuni keskpäeval kell 12, seejärel 15 ja õhtul veel ühe korra kell 18. Selle käigu tausta selgitas kirikuõpetaja Kalle Kõiv. Ta ütles, et kuna 165 aastat tagasi Mahtra sõjas langenutele kirikukella ei löödud, sai nüüd ka see tehtud.
Konverentsil tegi esimese ettekande Kalle Kõiv, kes on viimased kaks aastat tegutsenud hobidetektoristina ning leidnud Juuru kihelkonna põldudelt ajaloolise väärtusega esemeid, millest ta nüüd oma elu esimese näituse koostas. Üks osa konverentsist oligi selle näituse avamine, mis kannab pealkirja “Detektoristi leiud Mahtra sõjaväljalt ja Juuru kihelkonna põldudelt”.
Kõiv ütles, et tema jaoks on ühtemoodi kallid kõik leiud, kuid sellele näitusele pani ta välja just need, mis võiksid külastajat kõige enam mõjutada. Sealjuures ulatuvad vanimad leiud tagasi pronksiaega. On võimalik, et mõned leidudest on seotud ka Mahtra sõjaga, kuid selle üle saab vaid spekuleerida.
Ühena oma lemmikutest tõstis Kõiv esile täringukujulise jahvekivi ehk jahvatuskivi. Tegemist on küll tingliku nimetusega, sest selle täpne funktsioon ei ole selge. Samas võib kindlalt väita, et oma täringu kuju tõttu ei ole tegemist looduslikult kuju saanud objektiga. Kõiv sõnas, et see võib väga vabalt ulatuda tagasi pronksiaega.
Teine objekt, mis samuti silma torkas, on metallist rõngas. Esmapilgul võib paista, et see on mõne kaelaehte lüli, kuid Kõiv pakkus sellele välja veel ühe võimaliku funktsiooni. Oma kuju poolest on see identne rõngasrahaga, mida kasutasid keldid. Inglise keeles on vastav termin ringmoney. Kui lüüa see sõna otsingumootorisse, tulevad välja täpselt sama kujuga rõngasrahad. See paneb fantaasia tööle, kuidas ning millal jõudis see Mahtra piirkonda.
Kolmanda suure leiuna tõstis Kõiv esile kalmekoha, mille ta avastas pooljuhuslikult, kui oli põllu pealt koju minemas. Juba varasemast oli teada, et Juuru piirkonnas oli asustus juba muinasajal, kuid sellest konkreetsest kalmekohast ei olnud Muinsuskaitseamet varem teadlik. Veel pani Kõiv näitusele välja kuulid, mille ta leidis Mahtra sõjaväljalt. Kas nende puhul võib tegemist olla samade kuulidega, millega tsaariväe karistussalklased talupoegi tulistasid?
Kindlalt ei saa seda väita. Küll aga tuli Eesti sõjamuuseumist nende kohta tagasiside, et samasuguseid kuule võidi 1858. aastal kasutada tõepoolest. Võimalik, et need pärinevad ka mõnest muust ajastust ning on välja tulistatud näiteks jahimeeste poolt. Aga Mahtra talurahvamuuseumis on need näitusele välja pandud.
Tähistamine jätkub
Lisaks Kalle Kõivule oli konverentsil veel neli ettekannet. Neid pidasid inimesed, kes teavad terve Eesti peale Mahtra sõjast tõenäoliselt kõige rohkem. Jaanus Plaat tegi ettekande teemal “Mahtra sõda ilu- ja teaduskirjanduses, kujutavas ja näitekunstis, muusikas ja muuseumis”. Aili Normak heitis pilgu lähiminevikku ning pajatas sellest, kuidas on viimasel viieteistkümnel aastal Mahtra sõja aastapäeva tähistatud. Rait Talvoja ettekanne kandis pealkirja “Mahtra sõjasündmuste uurimine ja kajastamine” ning Kalev Kask luges üles Mahtra sõjas ning selle järel surma saanud kohalikud talumehed.
Terve päeva vahest kõige südamlikum hetk oli aga see, kui kunstnik Rein Berlokko kinkis muuseumile oma maali Mahtra sõja mälestussambast talvise looduse taustal.
Mõnes mõttes oli kahju, et kohapeal oli seda sündmust jälgimas ainult paarkümmend inimest. Ajalugu ning eriti oma kodukandi ajalugu pakub huvi aina enamatele inimestele ning reedene sündmus oli üks võimalus, kuidas oma arusaamu 165 aasta tagustest sündmustest laiendada. Ei ole keeruline ette kujutada, et samasuguse konverentsi oleks võinud läbi viia terve saalitäie rahva ees.
Teine asi, mis kohapeal silma hakkas, oli see, et kõik ettekanded olid kompaktsed ning mahtusid 20 minuti sisse. Domineerima jäi tunne, et iga ettekandja oleks võinud oma valdkonnast veelgi laiahaardelisemalt kõneleda ja see oleks andnud kogu päevale lisadimensiooni juurde. Hea meel on muidugi selle üle, et konverents oli tegelikult alles algus. Sealt edasi mindi Juuru vanasse vallamajja avama Jaanus Plaadi näitust “Mahtra sõda ja Mahtra muuseum”.
Õhtupoole toimus Mahtra sõjaväljal Rait Talvoja eestvedamisel ringkäik. Samal ajal avati Juuru raamatukogus veel üks Mahtra sõja teemaline näitus, mille koostaja oli Talvoja. Tegelikult läheb 165. aastapäeva tähistamine edasi ka järgnevatel nädalatel. Kolmapäeval, 14. juunil avatakse Mahtra mõisa viinaaida ees infotahvel ning neljapäeva, 22. juuni õhtul toimub Mahtra sõjaväljal ajaloolis-kultuuriline rännak “Tagasi Mahtrasse”.
