Konstantin Kuningas
Rändfestival Loovuse Loomus liikus 27. mail Tallinna Erinevate Tubade Klubisse, kus publik võttis teiste seas soojalt vastu Tõnu Õnnepalu ja Märt Avandi esinemised.
Mis teeb kirjutamise ja kirjutatu huvitavaks, elustavaks – kas fantaasia või kogemus, kas poeetilisus või dokumentaalsus? Mida me kirjutades kirjutame, kas ennast või maailma või enda sõnumit maailmale?
Sellistele küsimustele proovis vastuseid leida Õnnepalu esinemistunnis “Loovus ja kirjutamine”. Need on küsimused, millega kirjutades ikka kokku puutub, ka siis, kui neile üldse ei mõtle. Pigem vist ei mõtlegi.
“Kirjutamise alguses on ikkagi vajadus, just nimelt vajadus, mitte ainult soov midagi enda jaoks eluliselt tähtsat väljendada. Väljendada iseennast? Võib ju ka nii öelda, kuigi ega sa väljendama asudes ju ei tea, mis see ise on, mis ja kes sa oled, seda sa alles hakkad uurima või välja valgustama,” ütles mullu 60. sünnipäeva tähistanud Õnnepalu.
Talle tundub, et kirjanduslikku loomingut võtab tõsiselt, paneb sinna kõik, mis tal panna on, vaid inimene, kelle jaoks see on just nimelt tema võimalus olla rohkem olemas, olla rohkem elus. Kellele kirjutamine on tõsiselt ja tegelikult eluline vajadus.
