Konstantin Kuningas
Rändfestival Loovuse Loomus liikus 27. mail Tallinna Erinevate Tubade Klubisse, kus publik võttis teiste seas soojalt vastu Tõnu Õnnepalu ja Märt Avandi esinemised.
Mis teeb kirjutamise ja kirjutatu huvitavaks, elustavaks – kas fantaasia või kogemus, kas poeetilisus või dokumentaalsus? Mida me kirjutades kirjutame, kas ennast või maailma või enda sõnumit maailmale?
Sellistele küsimustele proovis vastuseid leida Õnnepalu esinemistunnis “Loovus ja kirjutamine”. Need on küsimused, millega kirjutades ikka kokku puutub, ka siis, kui neile üldse ei mõtle. Pigem vist ei mõtlegi.
“Kirjutamise alguses on ikkagi vajadus, just nimelt vajadus, mitte ainult soov midagi enda jaoks eluliselt tähtsat väljendada. Väljendada iseennast? Võib ju ka nii öelda, kuigi ega sa väljendama asudes ju ei tea, mis see ise on, mis ja kes sa oled, seda sa alles hakkad uurima või välja valgustama,” ütles mullu 60. sünnipäeva tähistanud Õnnepalu.
Talle tundub, et kirjanduslikku loomingut võtab tõsiselt, paneb sinna kõik, mis tal panna on, vaid inimene, kelle jaoks see on just nimelt tema võimalus olla rohkem olemas, olla rohkem elus. Kellele kirjutamine on tõsiselt ja tegelikult eluline vajadus.
“Aga kust sa seda ette tead, et on? Ega võib-olla teagi. Elus selgub palju asju juhuslikult, katse-eksituse meetodil. Alguses on aimus, tunne, et seal on midagi minu jaoks. Siis katse ja siis võib-olla selgubki, et on. Sa justkui ärkad kirjutades mingile teisele elule. Oled korraga üks teine. See, kes kirjutab, on alati teine. Võetagu seda, kuidas soovitakse,” sõnas Õnnepalu.
“See väide võib tunduda hämar, aga minu jaoks väljendab see mingit fundamentaalset tõde. Kirjutamiseks pean ma ümber sündima, iga kord, ilma et mul selleks mingit meetodit oleks. See kas juhtub või ei. Kirjutamine on pealtnäha vägagi kontrollitud protsess. Sa paned kirja need sõnad ja need laused, üksteise järel, mida sa otsustad ja tahad. Ainus asi, mida sa ei kontrolli, on selle kõige tegelik tähendus ja mõju, ühesõnaga, peamine. Kirjutame lootuses, et see midagi tähendab,” jätkas ta.
“Muidugi on kirjutatud ammu enne meid ja see teeb asja mõnes mõttes lihtsamaks. Me ei alusta tühjalt kohalt. Mis teeb asja ühtlasi ka raskemaks, sest kogu maailm oleks nagu juba täis ja üles kirjutatud. Võib-olla ongi. Võib-olla üldse mitte. Lähtume julgelt sellest viimasest hüpoteesist, sest teine valik oleks vaikimine. Kah muidugi väga mõistlik valik,” rääkis Õnnepalu.
Ta ütles, et abiks ja juhatuseks on teadagi mis: selle uurimine, mis enne on kirjutatud. Selle lugemine. Selle tõlkimine – väga hea kirjanduslik harjutus Õnnepalu arvates, kes on tõlkinud teiste seas Pessoad, Prousti ja Ginsbergi. Ja muidugi kirjutamine ise, sest raskused ja võimalused selguvad ikkagi praktilise töö käigus, mitte lihtsalt mõeldes. Mõelda on kerge. Alles siis, kui hakkad oma mõtet materialiseerima – kasvõi lausetesse -, tuleb välja, kas need a) olid üldse sinu mõtted, b) kas sa olid need ka kuhugi maani selgeks mõelnud ja c) kas nendega on ka midagi peale hakata.
“Kõige selle juures tundub mulle aga, et tegelikult ei alga kirjutamine mitte lugemisest ega kirjutamisest, vaid hoopis kuulamisest. Kirjanduski on kõne ja kõne on hääl. Võib-olla on esmane püüda kuulata, nii ennast kui ka maailma, teisi. Ühesõnaga, olla vait. Enne kui suu lahti teha ja rääkima hakata – isegi kui seda teha üksi ja õieti suud avamata, valge paberi ehk tühja ekraani ees,” rääkis Õnnepalu, kelle viimane raamat kannab pealkirja “Eesti loodus”.
Kavas oli kirjutamisülesanne, aga kuna aeg oli väga piiratud, pakkus Õnnepalu välja tanka, mis jutustaks tänasest päevast ja oleks ühtlasi armastuskiri kas tegelikule või väljamõeldud adressaadile, kirjutatud samuti kas tegeliku või väljamõeldud kirjutaja poolt. Tanka, jaapani keeles “lühike luuletus”, on zen-budistlike traditsioonidega seotud 31-silbiline luulevorm, silpide arv värssides 5-7-5 / 7-7.
Õnnepalu ütles, et kui aeg on piiratud, siis on ju hea, kui sul on üks piiratud vorm: hakkad seda lahendama nagu algebraülesannet (silbid, värsid), ja mine tea, selle käigus avastad endast äkki mõne mõtte või pildi, mis üllatab sind ennastki.
Märt Avandi teatas veebruaris, et tarvitas aastaid narkootikume. Raplamaa valutab tema pärast muidugi südant. Avandi esines kavaga “Loovus ja kriisid”. Korraldaja Omida Velviste kutsus Avandi kõnelema neil teemadel, sest lisaks kõigele inspireerivale, mis loomisega kaasneb, tuleb osata ära tunda ka kriisihetked.
“Märdi jagamised olid siirad ja andsid kuulajatele häid nippe ja tõid kaasa mõtlema. Ma arvan, et südant ei olegi enam vaja valutada, pigem kaasa elada ja mõista, et see on suur asi, et üks inimene on oma teemadega tulnud avalikkuse ette, olles üle sellest, mida keegi arvab või ei arva,” ütles Velviste.
Lisaks kõnelesid näitlejad Maarja Mitt-Pichen ja Rednar Annus, koolitaja Kati Torim, moedisainer Joan Hint, kirjanik Sass Henno, looduslähedase eluviisi propageerijad Rea Sepping ja Justin De Bondi, laulja Gilly Jones ja kunstnik Marita Liivak. Nendega vestles Keily Kaikkonen. Päeva lõpetas maailmamuusikapidu esinejatega Tšiilist ja Leedust.
Festival toimus esimest korda eelmisel aastal ja tõi Viljandi Pärimusmuusika Aita kogemusi jagama Mari Kalkuni, Valdur Mikita, Polina Tšerkassova, Meelika Hainsoo, Hedvig Hansoni ja paljud teised armastatud loomeinimesed.
Omida Velviste korraldab ka 2017. aastast Saaremaal Hingefestivali.
