2.2 C
Rapla
Laupäev, 24 veebr. 2024
UudisedJääme mäletama

Jääme mäletama

Virve Õunapuu
27. V 1956 – 6. VII 2023

Pikaaegne Kohila vallavolikogu liige, Kohila valla teenetemärgi laureaat, kooliõpetaja, Raplamaa aasta naine 2013, Eesti Keskerakonna Raplamaa piirkonna aseesimees 2023, Hageri kihelkonna ajaloo uurija, Hageri muuseumi juhataja, ema, vanaema, õde, elukaaslane, sõber

Emasüda
“Üks paigake siin ilmas on,
kus varjul truudus, arm ja õnn;
kõik, mis nii harv siin ilma peal,
on pelgupaika leidnud seal.”
“—”
“Mõnd kallist südant kaotasin,
mis järel nuttes leinasin,
aeg andis teist mul tagasi:
ei emasüdant – iialgi!”
(Lydia Koidula)

Virve sündis Pärnus Alviine Õunapuu (Millistver) ja Johannes Õunapuu esiklapsena. Pärast teda sündisid perre Eha ja Väino. Pereisa jäi keerulistel aegadel teadmata kadunuks, kui Virve oli alles kolmeaastane. Ema Alviine jäi üksinda kasvatama kolme last ja perel tuli sageli kolida. Virve koolitee algas Viljandimaal Laatre 8-klassilises internaatkoolis, kus ta õppis kolm aastat. Sellele järgnes üks aasta kodulähedases Soomevere algkoolis ja aasta Võhma koolis.
Kõige eredama mälestuse jättis Virvele aga Laupa kool Järvamaal, mis asub imelises, suures, valges mõisahoones pargi keskel. Sealt algas tal ka huvi vanade asjade ja mõisade vastu. Oli juhus, kui väike Virve tahtis koju tuua seal samas kodu kõrval laokile jäetud mõisa mööblit, mille peale ema ainult öelnud: Ei too, teised muidu naeravad meie üle.
Enda lapsepõlvekogemusest pärineski Virve suur austus ja poolehoid laste individuaalset arengut toetavate väikekoolide vastu. Keskhariduse omandas ta Türi keskkoolis ja nahktoodete valmistaja ametioskused Viljandi linnakutsekoolis.
Raplamaale sattus Virve juhuslikult. Tema naabritüdruk ja hea sõbranna oli tulnud pärast Tartu Pedagoogilise Kooli lõpetamist suunamisega Raplamaale Hagudisse õpetajaks. Virvel oli võimalik valida, kas jääda Viljandisse Nahkgalanteriikombinaati Linda kunstnikuks, mis nägi ette kohustuse asuda õppima ka Leedu kõrgkooli, või minna Kohilasse Linda tsehhi, kus kohustuslikud suunamisaastad ära teenida. Valikut Kohila kasuks aitasid langetada sõbranna lähedus ja raudtee pakutavad võimalused. Ka siis, kui Virve sõbranna Tiiu Kalmet läks Tallinna Pedagoogilisse Instituuti dokumente sisse viima, olid Virvelgi dokumendid kaasas. Tookord ta neid sisse veel ei andnud, vaid otsustas alles mitu aastat hiljem, Hagudi kooli tööle asudes, et on põhjust Pedas haridusteed jätkata.
Kohilas kohtus Virve oma esimese elukaaslase Tiit Soodlaga. Perre sündisid poeg Timm ja aasta hiljem tütar Kadi. Pärast õpetaja ametit Hagudi koolis suundus Virve õpetajaks Kohila gümnaasiumisse. Siin Kohilas ristus tema tee hilisema elukaaslase Lembit Andersoniga ning perre sündisid poeg Arvi ja 11 aastat hiljem tütar Airi.
Kuigi Virve proovis ka teisi ameteid, oli tema kutsumus olla õpetaja. Virve on töötanud ka Kohila koolituskeskuses, Ääsmäe põhikoolis, Kernu koolis ja Eesti Haldusjuhtimise Instituudis. Ta on olnud SOS Lasteküla juhataja, õpetaja Tondi erivajadustega õpilaste koolis ja kolm aastat Sutlema lasteaed-algkooli direktor. Tema järjekindlal pealekäimisel ehitati Hagerisse uus koolimaja, millest sai hiljem Kohila gümnaasiumi Hageri klassid. See oli ennekuulmatu, et ehitati uus väike kool. Virve oli ka Hageri muuseumi juhataja. Õpetajana tegutses Virve elupäevade lõpuni.
Virve on enda kohta öelnud, et ta on vist igavene üliõpilane. Pärast Pedas õpetaja kutse omandamist jätkas ta õpinguid Tartu Ülikooli Euroopa kolledži magistriõppes. Lõputöö jättis ta pooleli, sest pakutud teema – Euroopa Liit ja selle poliitikad, ammendus tema jaoks. Küll aga jätkas ta õpinguid EKA arhitektuuri konserveerimise ja restaureerimise täiendkursusel ja mitmetel Pallase kursustel. Ka käesoleval aastal omandas ta koos hea sõbranna Terje Villemsiga kolme ülikooli – Tartu Ülikooli, Tallinna Ülikooli ja Eesti Kunstiakadeemia ühisprogrammis “Baltisaksa kultuuripärand” mikrokraadi. Nagu ta on öelnud: “Vaimu peab värskena hoidma.”
Virve sulest on ilmunud kaks raamatut, Hageri kihelkonna “Aja Lood” ja “Hageri kooli lugu”. Kaks uut raamatut kahest väikesest kohalikust maakoolist oli tal kirjutamisel.
Erinevatel eluetappidel paelusid Virvet erinevad teemad. Kord oli see Euroopa mitmekülgne kultuur, kord keskaeg, kord vanaeestlaste kauge minevik metshaldjate ja talurahva kommetega, kord loodus selle hinge ja keha toiduga. Tema hingeasjaks oli koguda ja talletada siinse elukoha ajalugu, inimeste lugusid, kombeid ja vanu esemeid Hageri muuseumis, samuti edendada kohalikku kultuuri. Nii said alguse Tohisoo koolituskeskus, Hageri Haridusselts ja Sutlema Väravatorni Selts. Peale kultuuri loomise meeldis talle kultuuri ka kogeda, sh välismaal. Ta käis paljudel kultuurireisidel kogu Euroopas: krahv Dracula kodumaal Rumeenias; Loch Nessi pelgupaigas Ühendkuningriigis; ristirüütlite teel Maltal; Päikesekuninga ja Marie Antoinette’i Prantsusmaal; Austrias; Belgias; Saksamaal; Poolas; Slovakkias; Ungaris; Hispaanias ja veel paljudes teistes riikides.
Virve sõbrad on sageli imestanud, et teda jätkus nagu kõikjale. Ta suutis töö ja pere ning enda poolt ellu kutsutud sündmuste kõrvalt õlga alla panna ka paljude teiste tegemistele. Ta ei virisenud, nurisenud ega kirunud kunagi. Leidis alati aega kõigile ka kõige kiirematel hetkedel ja aitas alati, kui sai, või mõtles välja sulle parima lahenduse. Ta julgustas alati teisi proovima uusi väljakutseid ja elas neile ka kaasa.
Paljude sõprade jaoks oli imetlusväärne tema tahe, võime ja oskus puhuda hing sisse ja säilitada ning eksponeerida Sutlema mõisa peahoonet kui kultuuripärandit. Enne Virvet oli suur osa inimesi selle hoone suhtes lootuse kaotanud.
Oma lapsepõlvest ja kodust sai Virve kaasa aususe, töökuse, suure lugemis- ja kunstihuvi. Ilumeele ja käteosavuse nii käsitöö kui ka joonistamise osas sai ta oma emalt. Raamatukogu juhataja ütles ikka, et armas jumal, juba jälle sa tuled ja mul ei ole sulle midagi uut anda!
Virvel oli unistus teha Sutlema mõisa Rändava kunstniku kodu ja ta soovis, et see oleks koht, kus inimesed saaksid lisaks muude kunstide loomisele ka raamatuid lugemas käia. Ka Virve ostetud majas, kus on kasvanud nii Timm, Kadi kui ka Arvi ja elanud tema ema, on alati olnud palju raamatuid ilukirjanduse, ajaloo, kultuuri ja kunsti valdkonnast.
Me kaotasime palju rohkem kui vaid ema. Virve oli meile teadmiste tugisambaks rohkem kui keegi teine. Temaga sai juttu rääkida kui intellektuaalse sõbrannaga, vabalt, kuid arukalt. Ta armastas hoida korda oma kunstilises kaoses. Emana oli ta väga hooliv oma kõigi nelja lapse ja kahe lapselapse suhtes, kutsudes meidki oma projektides ja reisidel kaasa lööma, ta jõudis palju ja oleks tahtnud veel jõuda… Vahel ei jõudnud temaga isegi sammu pidada, sest tal oli programm tõesti väga tihe. Nii palju oli veel avastada.
Süütame küünla ja mäletame teda kui imelist inimest ja ema. Täname, et ta oli meiega ja nii palju endast andis.

Mälestab Virve pere: Airi, Arvi, Kadi, Timm ja Lembit.

2 KOMMENTAARID

Subscribe
Notify of
2 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
Piret
17. juuli 2023 16:34

Virvest jääb vaid hea mälestus. Oli ta ju mu kodukandi tüdruk, Võhma kandist. Sain temaga teha ka persoonsaate … oli huvitav kohtumine. Mälestus temast ei unune. Liiga vara lahkus…

Antonina Kersna
19. juuli 2023 09:27

Kallis Virve.
Sa olid üks fantastiline inimene.
Tihti ma mõtlesin meie Sitsiilia,Napoli, Rooma reisile.
Sinu teadmiste pagaaz oli võrratu.
Sul oli korralikult kodutöö tehtud ja sind väga huvitas Itaalia ehituskultuur.
MINU kaastunded perele ,tuttavatele Virve lahkumisl.
Mul on siiralt hea meel ,et mul oli antud temaga kohtuda,sõbruneda.
Olgu rahu sinu põrmule.
Antonina.

Kõik uudised
Kuulutused