Konstantin Kuningas
Lühimängufilm “Obsessioon” soovib suunata tähelepanu aladiagnoositud vaimsetele häiretele Eesti noorte seas. Peategelases Angelinas põhjustab häireid armumine võõrasisasse.
Kui Helen Anvelt 2020. aastal Midwayer Filmsi asutas, seadis ta eesmärgiks toota filme, mis inspireeriks abi otsima. “Obsessioon” oli aga algul koguperekomöödia tööpealkirjadega “Võõras” ja “Roosa diivan”. “Selle filmi valmimisel oli ilmselt stsenaariumi kirjutamine kõige aeganõudvam protsess,” tunnistab Anvelt.
Ta alustas kirjutamist 2017. aastal. Tagasisidet andsid teiste seas Peeter Simm ja Tanel Toom. “Naeran siiani Taneli kommentaari, et sellest loost saaks mitu hooaega Venezuela seriaali,” nendib Anvelt muigega.
Toom soovitas stsenaariumi pideva muutmise asemel leida režissöör. Anvelt oli 2019. aastal käinud Balti filmiinstituudis Karl-Jonatan Karitsa koolitustel, kelle CV-sse mahub Eesti filmi andmebaasis üle 30 filmi või seriaali. Tema lavastatud “Tasujas” (2012) mängisid Märt Pius ja Maiken Schmidt.
Anvelt ja Karits võtsid stsenaariumi ette. Kui neil loominguline kriis tekkis, paluti tuttava stsenaristi soovitusel appi Eve Tisler. Lõpliku versiooni kirjutas Karits 2021. aastal.
Anvelt usub, et õiged inimesed juhtuvad alati õigel ajal tema teele. Greta Korjut kohtas ta esmakordselt ühel Tallinna tantsustuudio Bachata peol. Anvelt on korraldanud aastaid seltskonnatantsutunde ja tal on praegu töös ka dokumentaalfilm “Tantsides nooremaks”. Korju oli juunioride maailmameister Ladina-Ameerika tantsudes ja sai veel tuntumaks TV3 saates “Tantsud tähtedega”.
“Peale ingellikult kauni välimuse oli temas see eriline miski, mis sobis ideaalselt minu ettekujutusega Angelinast,” iseloomustab Anvelt. Korju on avaldanud, et kui ta teismelisena omapead Kanadas elas ja tema karjäär laineharjal oli, tegi ta läbi sügava anoreksiateekonna.
Võõrasisa ossa kaalus Anvelt alguses Mait Malmsteni ja Janek Sarapsoni, samuti Johann Urbi, kes on Midwayer Filmsis andnud näitlemiskoolitusi. Juhuslikult kohtus ta aga näitleja ja laulja Toomas Kralliga, keda tundis ammu Viru Folgilt. “Temas on seda karmust ja leebust, mida meie pereisas Karliski,” ütleb Anvelt.
“Obsessiooni” plakatilt leiab kolme näitleja nimed: Korju, Krall ja Jeremy Tran Sbraire, modell Prantsusmaalt. Tema tuli Facebooki grupist “Pean saama näidelda, muidu suren”. Roll oli kirjutatud algul ühele Prantsuse näitlejale, kellega Anvelt tutvus Londonis Rahvusvahelises Ekraaninäitlemiskoolis.
“Tegelikult oligi see film kirjutatud eri rahvustest näitlejatele, kellega Londonis filminäitlemist õppisin, aga puhtalt logistiliselt ja liialt suurte kulude tõttu polnud võimalik seda nendega teha,” ütleb Anvelt.
Miqueli rolli prooviti üht Eestis elavat Mehhiko noormeest ja hispaanlasest ooperilauljat Germán Gholami Torres-Pardot, aga erinevatel põhjustel jäi nendega koostöö katki. “Kui Jeremy casting’ul Miqueli monoloogi ema haigusest ja enesetapust ette kandis, oli kohe selge, et see roll kuulub talle. Tohutult armas ja andekas inimene, kellega koostöö on olnud väga nauditav!” ütleb Anvelt.
“Obsessioon” ootab toetajaid Hooandjas 8. augustini. Raha kasutatakse kahel eesmärgil: järeltöötlus ja levi. Sümpaatsel kombel jääb silma, et plaanis on ka prantsuskeelsed subtiitrid ja et Anvelt akrediteeriti tänavu Cannes’i festivalile.
“Plaan on osaleda rahvusvahelistel filmifestivalidel, sealhulgas Prantsusmaal näiteks Korsikal ja Pariisis – Paris Short Film Festivalil,” selgitab Anvelt.
Arvo Iho on öelnud, et mujal filmikoolides peamiselt räägitakse, Eesti filmikoolis saab filme ka teha. BFM-i tudengid ja töötajad-õppejõud
on koostööga andnud kordumatu panuse Helen Anvelti filmitegijaks saamise teekonnal. Anvelti hinnangul leidub väga palju häid tudengi- ja lühifilme igale maitsele, kuid ta toob esile Toomi sügava sisuga sünge lühifilmi “Confession”, mis võitis tudengifilmide Oscari.
“Tanel on maailmatasemel tegija, sealhulgas inimesena väga armas ja abivalmis, temalt on palju õppida. Näiteks seda, kuidas ta lastega töötab ja näitlejaid juhendab, nii et näitlejad jääks ekraanil loomulikud,” põhjendab Anvelt.
Väga meeldis talle ka Madli Lääne mitmeid auhindu võitnud “Kolm päeva augustis”, suurepärane peegeldus Eesti Vabariigi taasiseseisvumisest läbi lapse silmade. Kolmandana nimetab Anvelt Eve Tisleri ja Kaire Russi filmi “Vanaema, saa tuttavaks”, mis toob kokku palju häid igas vanuses Eesti näitlejaid, olles otsekui Eesti staaride lõbus paraad.
“Obsessiooni” võõrasisa on muusik. See on puhtalt Anvelti valik tema kogemusest lähtuvalt. “Tean, kuidas muusika võib lummata ja ära võluda, äratades romantilisi või isegi obsessiivseid tundeid,” räägib Anvelt, kes on salvestanud mitu plaati.
Noorele Helenile meeldisid pigem ilusad mehed, näiteks Thomas Anders, sellepärast kuulas ta Modern Talkingut. Filmidest sai palju kordi vaadatud meie oma kultusfilmi “Viimne reliikvia” (1969) ja Venemaa hittfilmi, Tallinnas filmitud “D’Artagnan ja kolm musketäri” (1979), peamiselt nende romantiliste armastusstseenide ja ilusate näitlejate pärast. “Eri vanuses olid mul erinevad Vene näitlejatest lemmikmusketärid: nooremana meeldis Aramis, aastaid hiljem Athos,” meenutab Anvelt.
Ta oli armunud Elektroonikusse, just blondide lokkidega täiuslikku noormehesse (Vladimir Torsujev), mitte tema kaksikvenda filmist “Elektrooniku seiklused” (1979).
Heleni lemmik Hollywoodi-komöödia oli “Tootsie” (1982), inspireeriv edulugu superheast ümberkehastumisvõimest mehest naiseks, kus peaosas säras Dustin Hoffmann. Üldjuhul Helenile üle ühe korra filme vaadata ei meeldi, aga “Tootsiet” käis küll vist kuus korda vaatamas.
Läbi aegade on Anvelti suurim mõjutaja olnud Riho Sibula muusika. “Kuulaps” (1986) lummas Helenit täielikult, inspireeris joonistama ja kirjutama, jättis tugeva jälje kogu eluks. Sibula hilisem looming koostöös Jäääärega, imelised laulud Jüri Leesmenti ja Vladislav Koržetsi luuletustest on Anveltile sügavale hinge läinud, elu ja loomingut palju kujundanud.
Anvelt on kogenud häälenäitleja ja korraldab vastavaid koolitusi. Viimastest töödest rääkides ütleb ta, et väiksemaid rolle on olnud palju, näiteks “Muumiad”, “Rikkis Ron”, “Hotell Transilvaania 3” jne. Suurem roll oli paar aastat tagasi multifilmis “Sabaga spioon” (“Marnie’s World”), kus ta kehastas kassi perenaist ja kaagutas kanana.
“Dublaažitöö on super tore, mulle meeldib oma häälega mängida ja seda moonutada loomakestest vanamuttideni välja,” ütleb Anvelt.
Võiks arvata, et ta sobiks siis justkui valatult ka kuuldemängudesse, ent Anvelt tõdeb, et see maailm on temast kuidagi mööda läinud.
