1. augusti vihmasel suvepäeval avas Valter Uusberg seoses oma 70 aasta juubeliga Rapla Riinimanda galeriis näituse. Kell 15 oli ametlik avamise algus, oli vaid hetkede küsimus, kui pisike saal täitus inimestega. Uudistama tuli igas vanuses inimesi. Kõigi suul oli naeratus ja õhus oli põnevust, laudki oli kaetud hea ja paremaga.
Seinad on hõivatud pastell-, õli- ja süsimaalidega. Maalidel on huvitav värvipalett, mis jookseb peaaegu kõigist läbi. Enamasti kujutatakse kas maastikku või portreesid. Kuid näitus ei piirdu mitte ainult maalidega, vaid on ka mõned üllatused.
“Nüüdiskunst on ka sellel näitusel esindatud ühe installatsiooniga. Aga on ka teine installatsioon, mis ei ole minu tehtud, vaid on vabatekkeline. Installatsioon, millele võiksin panna sildi juurde, mida on ka kunstiajaloos juhtunud, et tähistan selle ära oma loomingu näol. See on siin meie Kalevi tänava nurga peal väliinstallatsioon – üks tänavakivi on ära tulnud ja all on üsna riskantne sügavik, kujutage ette, ainult üks väike kivi, aga väga huvitav piire on ehitatud. Selline efektne ja kaootiline. Selle installatsiooni nimi on “Vaga kivi, sügav põhi”. Saalis oli kuulda naerurõkatust.
Kuid Valter alustas õhtut sellise mõttega: “Näituse avamisel on kunstniku kohalolek tihtilugu eelkõige häiriv, sest pilt ilma kunstnikuta on see päris kohtumine kunstiga. Aga vahel on nii, et pilt ja isik kattuvad, mina olen ise seda kogenud, teiste töid nähes ja teisi autoreid nähes.”
Ka ajakirjanik Margus Mikomägi leidis seose Valteri ja ta loomingu vahel.
“Ma tahan paar sõna öelda Valteri mõttelaadist, mida märkasin, mis meil on täiesti erinev ja ometi ei ole ka tülli ajanud, no vähemasti mitte 25 aasta jooksul kindlasti,” ütles Margus muigega. “Ta juhtis tähelepanu sellele jubedusele, mis siin nurga peal on. Tähendab, kui ühiskonnakriitiline olla. Kui palju on vaeva nähtud, et seda pisikest auku inimeste eest päästa, et keegi sinna sisse ei astuks ja see rohkem katki ei läheks, selle asemel, et korda teha. Valter ei olnud irooniline, mina küll oleks. Lisaks on ta meie riigis sündivat illustreeriv. Teeme koosoleku ja võtame kokku ennast, kutsume inimesed kokku ja arutame. Arutame, kuidas see kivi sinna tagasi saada, et see korras oleks. Ja siis tuleb järgmine istung ja järgmine, aga see koledus seisab seal nurga peal.
Ühesõnaga, kogu meie sõprussuhe on baseerunud nii, et Valteri headus äratab minus kriitilise meele ja see on jube kihvt,“ jagas Margus mõtteid, kuidas Valter teda inspireerinud on.
Peale ilusate lillede, mida külastajad õnnesoovide puhul kinkisid, tõi Rapla Kesklinna kooli direktor Tõnis Blank puidust pildiraami, millega seoses lausus huvitava mõtte.
“Elus on meil kõikidel ju pidevalt igasugused raamid, erinevate seaduste ja määruste näol, aga praegu tahaksime raamist välja vaadata.” Saal oli kaasa mõeldes ja kinki nähes väga elevil.
Siit selgus, et Valter teeb lisaks raami täitele ise ka raamid.
“Ma olen ka ise kaks raami siia näitusele teinud. Ja kõige keerukam on raami nurk, 45-kraadine. Kõik, kes on puiduga kokku puutunud, teavad, et see alati üllatab. Alati ei tule 45-kraadine nurk,” nentis Valter muiates. “Need raamid olen ise saaginud ja kokku pannud nii, et raame ma hindan.”
Kuigi õues sadas vihma ja taevas oli pilves, oli Valter Uusbergi näituse saal täis päikest.
