Tarsi talu laagrite ajalugu algab aastast 2003. Sealne atmosfäär on justkui loodud selleks, et looming saaks voolata. Looduse rüpes hommikul ärgates võid vabalt linnamured unemaile jätta. Aga 31. juulil oli õhus tunda ootust ja värskust.
Mia Cordelia Kitsing
Pühapäeval, 30. juulil kogunesid noored kunsti- ja filmihuvilised Tarsi tallu, kus toimus casting ning saadi omavahel tuttavaks.
“Filmi tehnilise poole peal on kõik professionaalid, aga filmis mängivad noored,” selgitas filmilaagri olemust Doris Tääker. Säärast filmilaagrit korraldas sama meeskond nüüd juba teist korda.
Tarsi talu enda koduleheküljel on oluline info kokkuvõtvalt kirjas: Tegeleme taas muusikafilmi ja paralleelselt lavastuse loomisega. Loomingulises töögrupis kaastegevad: Doris Tääker – režissöör ja meeskonna juht; Aneta Varts ja Teet Kask – koreograafia ja tantsud-liikumised; Ott Kartau – stsenarist, režissööri+lavastaja esimene assistent ja abi; Meelis Mikker – operaator, Sten-Olle Moldau ja Ragnar Toompuu – heliloojad, arranžeerijad, muusikaline filmikujundus ja salvestus; Tanel Kadalipp – helirežissöör, salvestus võtetel ja režii; Laura Sauga-Tilk – kunstnik, kujundus; Mart Piirimees, Tuudur Tilk – näitejuhid, lavastus; Krista Olesk -lavastus, korraldus; Illar Olesk – tehnik, kujunduslik teostus.
Nädalat läbi viiv meeskond on siin talus juba mitu korda noortega tegelenud. Kambavaim on neil väga kodune, soe ning kirju.
“Ajalooline on see teekond. Tegelikult ma ei oskagi öelda, kuidas see kari n-ö kokku sai. Seal mingit loogikat vahest ei ole,” muigas muusik Sten-Olle Moldau.
Kuid tundub, et põhisüüdlane on siiski režissöör Doris Tääker, kes poolkogemata väed kokku juhatas. Selle laagri juured ulatuvad päris kaugele.
“Mina olin kunagi siin laagris hoopis õpilane ja see kujunes põhjuseks, miks ma kunagi üldse läksin filmi õppima. Nimelt ma siin laagris nägin, kuidas filmi tehakse ning mõtlesin, et uu, see oleks lahe, sellega võiks leiba teenida,” meenutas Doris. “Ühesõnaga jaa – see on sujuvalt välja kasvanud sellest ajast.”
Nädalane laager vajab mitmeid päevi eeltöid, et see kõik õnnestuks. Kindlasti on nende töö ja vaev ka noortele näha ja seda nad väga hindavad. Kuid mis võiks olla selle kõige eesmärk, mis on see eriline miski, mis on hoidnud neid siin noortele asju korraldamas?
“Kohtuda noorte inimestega. Ma ütleks, et see on peamine motivaator. Päris elus ei satu sellist võimalust,” möönas Sten-Olle.
“Ma arvan, et see koht – sa tuled viieks päevaks kuni nädalaks ühte kohta,” jagas koreograaf Teet Kask oma mõtteid. “Kõik on siin ja n-ö teenivad selle ühe ja sama asja nimel. Teha mõne päevaga üks väga lahe asi. Tekib kuidagi unikaalne olukord. Ja muidugi siis see, et sa lõikad ennast igalt poolt mujalt välja ja lihtsalt tegeledki selle ühe asjaga. Väga keeruline on saavutada seda – ühes kohas, nüüd ja praegu. Minu meelest on see unikaalsus.”
On alles esmaspäev ja nädal on veel ees. Seltskond on väga positiivselt ja rahulikult meelestatud, kuid sellegipoolest on hirmud selles olukorras õigustatud. Valdav ja ainuke hirm oli noorte hilisem tagasiside ja nende ootused. Kas mineviku õnnestumised seavad sihi või lati liiga kõrgeks?
“Meil jah kolm aastat tagasi õnnestus kuidagi nii hästi,” naeratas Doris ja Sten-Olle jätkas: “On nagu mingi hirm, et äkki keegi pärast tunneb, et ei olnud see. Aga no hirm peab olema!”
Krista Oleski julgustus, mida ta oli öelnud juba aastal 2020, et “teete nagu teete ja tuleb nagu tuleb, aga oluline on protsess, lõpptulemus ei ole oluline”, saadab noori tegijaid tänagi.
“Siin kuidagi näiteks oma tavatööga võrreldes on pingevaba loomine. Tegelikult ongi protsess nii palju olulisem, kui on resultaat. See on äge koht, kus ise loomeinimesena olla,” selgitas Doris.
Hirme ja kahtlusi on alati mingil määral, nii see on olnud ja jääb. Aga samamoodi on alati ka ootused, mis hoiavad sära silmas ja paneb pingutama.
“Mina lihtsalt ootan seda, et kõigil oleks lõbus, et kõigil on lõbus! Ma tean, et meie kõik oleme juba leidnud selle, mille pärast me siia tulime, aga ma loodan, et ka noored saavad siit midagi, mingi väga toreda kogemuse,” tunnistas elukutseline näitleja Ott Kartau.
Koroonaaeg ei ole noorte inimeste entusiasmi ära võtnud, seda märkab ka filmitegijate meeskond.
“Eelmine kord oli meil noorte hulk suurem ja nooremaid oli ka, aga praegu ma tunnen, et Covidi aeg on pannud noored mõtlema, mida nad elus tahavad. Nad on nagu rohkem konkreetselt panustanud, et ma võtan oma aja ja tulen siia.
See aeg on pannud inimesi mõtlema, mida sa tegelikult tahad ja kuhu tahad panustada. Pärast eilset casting’ut jäi mul see mulje, et nad on kontsentreeritud rohkem. Väga konkreetselt räägiti, miks ta siin on, mis ta tahab teha.”
Siin on noori, kes pole varem üldse käinud, ja noori, kes on juba aastaid käinud.
“Ma olen siin käinud kuus aastat järjest, alates aastast 2017. Ainult üks suvi on vahele jäänud, kus ma tervet nädalat ei olnud,“ rääkis Reemus.
Millised peaksid olema need noored, kes siia tahaksid tulla? Reemus ja nädalaks ajaks kolleeg Kaur julgustavad soojalt: “Igasugused noored! Igalt alalt ja valdkonnast, eriti just see filmilaager on kuidagi väga mitmekülgne,” kommenteeris Kaur.
“Eks ta sobib kõigile, isegi kui sa tunned, et sa ei ole hullult loominguline inimene, et see ei ole nagu standard, et sa pead tegelema aktiivselt mingi loomeprotsessiga, et siia tulla,” nentis Reemus ja Kaur lisas: “Ja kui on huvi olla avatud.”
Reemus pani ilusa punkti: “Kui sa tahad näha uut ja teistmoodi. Kui käinud ei ole, siis tule!”
Laupäevaks valmiv film tuleb põnevuslugu ning tavalisest natuke süngem. Teet Kask oskas ühe fraasiga kokku võtta – “eesti film”, mida kõik oma naeruga justkui kinnitasid või nõustusid. Nädala pärast saame teada, kuidas noored enda emotsioone kirjeldavad selle filmi sünni juures ja kuidas meeskond selle nädalaga rahule jäi.
