Tunnistan, et ma pole väga entusiastlik laatadel käija. Kohale saab küll mindud, aga toimuv tavaliselt eriti ei puuduta. Aga kui proovida seekord Poti laadal kulgeda avatud meelega? Oli jah teistmoodi. Palju toredam.
Poti laada avaral parkimisplatsil võttis vastu mõnus värskelt niidetud rohu lõhn. Autokatuste tagant paistsid pilvetupsulise taeva taustal müügitelkide katused. Tavapäraselt on müüjad paigutatud mitmesse ritta. Taimede pakkujaid tundus kahel pool „peatänavat“ olevat sel korral eriti ohtralt.
Müüjad hakkasid kohale tulema juba hommikul kella kuuest, laat avati kell 10. Päeva juhtisid lustakalt Jaan Kirss ja Priit Aimla, kes samades rollides varemgi üles astunud.
Seekord oli neil kaasas Pärnu-Jaagupi puhkpilliorkester. Meeleolukad olid Märjamaa noorte rahvatantsurühma Tantsulka esinemine ja kohaliku noormehe Marten Kaljase pillilood. Laadamelu juurde kuulub ka rammukatsumine. Pealtvaatajatel on tore vaadata, kui kaua suudetakse joogikasti sirgetel kätel hoida. Siin panid end proovile kuus meest ja neli naist. Järjekorrad pole argielus enam tavapärased, aga õige pikk saba tekkis siis, kui korraldajate letist sai ostma hakata laadaloosi. See laud sai tühjaks ja kümmekond ostusoovijat peavad nüüd ootama järgmist laata.
Taustamuusika saatel oli hea mööda kaubatänavaid kulgeda ja müüjatega juttu puhuda. Pikemalt jäime rääkima Paikuse sepa Jaan Kukega. Eakas sepp ütles, et rohkem jalutavad inimesed jäätist süües mööda, kui temalt ostavad. Seni oli ostetud väikesi tööriistu nagu peenraääre lõikaja ja kartulikonksud. Letil olid kaunid Damaskuse terasest noad, mõned mõõgad, palgikoorija, toekad uksehinged, maikellukese õie kujuline ilusa heliga uksekell, küünlajalad, kingalusikas ja elegantsed rauast roosid.
Jaan Kukk proovis sepatööd kuueaastase poisikesena. Sealt jäi pisik selle ameti vastu külge, kuid palju aastaid teenis ta leiba autojuhina. 1980. aastate lõpus, kui loodi seppade ühendus, liitus ta selle kogukonnaga. „Seal õppisin palju vanade meistrite kogemustest,“ jutustas ta. Meie jutuajamisest kumas läbi mehe suur armastus sepatöö vastu. „Kui inimesel on amet, mis teda köidab, siis on ta selle juures hingega,“ ütles 80+ vanuses elurõõmus sepp.
See jutuajamine andis päevale tiivad. Järgmiseks kandsid jalad vinüülplaatide müüja juurde. Mees rääkis, et äri läheb hästi, sest „vinüülid on uus normaalsus“ ja tagasi tulemas on ka kassetid. „Ei või olla!“ ütles imestades üks mees, nähes tuttuusi kilepakendis CD-plaate. Sinna nad helikandjatest jutustama jäidki.
Mis laadal silma jääb, sõltub ehk sellest, mida ostma või otsima tullakse. Varem pole siinkirjutaja pilk nii pikalt peatunud vanakraamimüüjate kaubal, aga mõnigi neist tutvustas oma pakutavat nii asjatundlikult, et see oli kui giidiga ekskursioon. Näiteks klaasnõudele osutades anti ülevaade Lorupi toodete disaini muudatustest praegu nii menukate Tarbeklaasi esemeteni.
Laadale minnes otsest ostusoovi küll polnud, aga koju tahtis tulla üks kõrreline. „Sa kõnnitad ikka oma taime,“ märkis oliivipuust lõikelaudade ja köögitarvikute valmistaja, kui ta letist ei tea mitmendat korda mööda jalutasin. Ta kutsus käega katsuma ülisiledat ja tihedat oliivipuu pinda, kuhu ei jää lõigates kraapsud peale. Uudiseks olid ka pannilabidad, mille esiserv oli tehtud vastavalt vasaku- ja paremakäelistele. „Ostjad juba teavad mind ja mu kaupa,“ rääkis mees ja oli müügiga rahul.
Poti laada juurde kuulub alati mõne toote konkurss. Seekord olid oodatud karaskid ja õlled. Kuue karaski hulgast hindasid degusteerijad parimaks Sirje Viljastu küpsetatud soolase karaski. Tema õe Urve Tabri magus karask jäi napilt kahe punktiga maha. Sama tihe rebimine esimese ja teise koha vahel oli ka koduõlle valmistajate puhul. Parima märjukese pruulis Pärnumaa mees Oliver Pullisaar. Tema kümneprotsendine õlu kandis nime Ajamasin. „Kui pudeli ära jood, on ärgates juba homme,“ iseloomustas ta muheledes oma murdjat märjukest. Alati on tore suhelda rõõmsameelsete müüjatega, kes oskavad kunded lobeda jutu ja huumoriga oma leti ees peatuma saada.
Tavapäraselt on laadal palju meemüüjaid. „Ostan alati nn Saaremaa maitsega mett. Proovin mitmeid tooteid ja kui tunnen soovitule sarnast maitset, siis ostan ära,“ selgitas üks naine oma meevalikut. Kotis oligi tal meepurk. Oleksin ka ise ühe astelpaju lisandiga mee võtnud, aga selleks ajaks oli napp kaasas olnud sularaha kalja ja vanakooli vahvli peale ära kulunud ja see müüja kaardimakset ei pakkunud.
Teist aastat viis Poti laata läbi Kivi-Vigala rahvamaja. Varem korraldas seda Silja Käär koos poeg Toomasega, kui nad äratasid 2014. aastal Poti laada uuesti ellu. Rahvamaja juhataja Ave Vaarma ütles, et lõplikud kokkuvõtted on veel tegemata, aga seekord oli platsil umbes 160 müüjat.
Vigala Poti laadale pandi alus 19. sajandi keskpaigas. Laada tähtsaim kaup oli siis lina. Eesti keele seletav sõnaraamat ütleb, et potilaat esineb halvustavates, tõrjuvates ütlemistes. Käi, keri, mine (õige) potilaadale! Min(g)e potilaadale oma jutuga. Ma ei mõtlegi teda kuulata, sõitku potilaadale!
Tänapäeval on Poti laadale minek pigem positiivne kogemus. Tõsi, osa müüjaid olnud korraldajate peale pahased, sest neile pakutud müügikoht ei meeldinud, aga korraldajad teavad, et sellised ebaõiglased hinnangud käivad paraku asjaga kaasas.
