Konstantin Kuningas
Peep Pedmanson tähistas 8. augustil 60. sünnipäeva ja pakub augustis esimest maalinäitust “Õhtumaised õhtunaised”.
Kaheksakümnendatel-üheksakümnendatel natuke karikaturist, nullindatel-teistkümnendatel pigem stsenarist, on Pedmanson tänaseks jõudnud elu ja kunsti juurte juurde: “Öeldakse, et kui sa oled valmis, leiab Õpetaja ise su üles. Naisega on ilmselt samuti.”
Näitust näeb Haki galeriis, mis veel aasta alguses kandis grammatikainimesi irriteeriva kirjapildiga nime tARTu. Pedmansoni seni ainuke isikunäitus “Karikatuurid” toimus 2009. aastal Raplas.
Kunstimodellina on töötanud igasuguseid inimesi, teiste seas noor Sean Connery. Kes teile poseerisid “Õhtunaiste” jaoks, mis on tegelikult aktikrokiid?
Mulle on poseerinud modellid Tartu Ülikooli Kunstikabinetis ja Konrad Mägi Ateljees. Aga ma pole püüdnud sarnasust taga ajada, modelli poos on pigem inspireerijaks. Seetõttu lisandub lõpptulemusse paratamatult ka muu elukogemus, mälestused, unistused. Krokiil on nagunii teised eesmärgid kui süžeel baseeruval pildil.
Kuidas käib krõks karikatuuride tegemisest söejoonistuste tegemiseni? Oleks ju üsna loogiline, kui see oleks teil juba 1980. aastatel tulnud.
Aktiivse karikaturismi ja praeguse joonistamise vahele jääb vast veerand sajandit või rohkemgi, nii et see krõks on pigem väga pikaks venitatud burdoon. Eks nad iseenesest ole mõlemad loomingulise maailmataju erinevad tahud. Mõlemad sellised, mis õigustavad sellist vormilist vallatust, mida ehk mõni muu žanr ei kannataks. Või mis muus žanriks maanduks automaatselt marginaalsusse.
