Mitu aastakümmet on Märjamaal saanud alevi peatänava ääres näha krunti, kuhu kunagine omanik iga aastaga üha enam kraami kokku kandis. Palju sellest „rikkusest“ jäi taraks seatud suurte pleki- ja eterniiditahvlite varju, aga mõnigi laua- ja rämpsuhunnik paistis üle aia ikka silma.
30. jaanuaril 2021. aastal oli eluhoones tulekahju. Tuli ja vesi muutsid maja varisemisohtlikuks ja pärast päästetöid keelati sinna sisenemine.
Sugulane tõi eakale omanikule maja kõrvale soojaku, kus mees mõnda aega elas. Kogu see lugu leidis kajastust ka meedias. Pärast peremehe surma seisis ahervare paar aastat samasuguses armetus seisus, nagu see pärast põlengut jäi. Kõnniteel majast mööda kõndides tõi tuul ninna kopitavate riiete haisu ja põlengu lõhna.
Niisugune on eellugu tänavuse kevadeni. Aprilli lõpus ostis Pärnu maantee 49 krundi noor pere ja mai algusest on seal kõvasti koristatud. Isekeskis kutsuvad nad seda kohta „meie Põrgupõhjaks“, sest endist omanikku nimetati rahvasuus Vanapaganaks. Päris alguses maja nurgast kaugemale vabalt liikuma ei pääsenud – hoov oli rinnust saati autoromusid ja igasugust kola täis, mille vahel olid kitsad rajad. Nüüd, mil kaks kuurilobudikku on lammutatud ja palju kraami ära veetud, on hoov juba suhteliselt lage. Miks siis noor pere nii pöörase ettevõtmise valis, kus esmalt tuleb tegutsemiseks hakata ruumi tegema?
