KUKITEMUKI: Karolin Saariste: luules ei pea mahtuma meloodiafraasidesse

Vootele Ruusmaa

15. septembril toimus kultuurifestivali “Särin” ajal Karolin Saariste debüütluulekogu “Luul”, mille jaoks ta kogub raha veel Hooandja projekti abil, raamatuesitlus-kontsert.

Laulja ja laulukirjutajana on luule temaga kaasas olnud juba viieteistkümnendast eluaastast, kui ta kirjutas oma esimese loo. Seetõttu on paslik uurida, mis on tema jaoks luule. Kas Karolini jaoks on olemas luule ja lüürika, kas neid saab eristada? Millest talle meeldib kirjutada, miks talle meeldib kirjutada?

Karolin, oled välja andmas oma debüütluulekogu “Luul”, mille kaunite kaante vahele oled koondanud eri tonaalsusega luuletused. Spirituaalsus on vaheldumas eskapismiga, torkivate, isegi õrritavate tekstidega, mis lükkab luulekogu erinevates suundades. Sellest johtuvalt minu esimene küsimus – kui kaua oled neid luuletusi endaga kaasas kandnud?

Olen küll kirjutanud juba palju varem luuletusi, kuid need konkreetsed, mis on saanud kaante vahele, on sündinud alates 2021. aasta novemb­ikuust kuni tänavu kevadkuudeni. Kevadel panin enda jaoks sellele luulekogule punkti, sest mingi hetk lihtsalt pead otsustama ja selle punkti panema. Luuletusi on voolanud pärast sedagi ja mis neist uutest saab, seda näitab aeg.

Millal tundsid ära hetke, et nüüd oleks vaja kogutud materjal kaante vahele koondada? Kas eelnevalt on mõnes ajakirjas (Värske Rõhk, Looming, Vikerkaar) sinu luulet avaldatud?

Kusjuures ma ei ole avaldanud oma luulet üheski ajakirjas, ainult oma sotsiaalmeedia platvormidel. Ma pole end pidanud, ja ausalt öeldes on raske ka praegugi pidada, luuletajaks. Ometi ma vist seda ikkagi olen… Kas olen? See on kummaline, aga mul tõesti tuli mingi tugev impulss 2022. aasta septembris, Raplas “Särina” festivalil, et järgmisel aastal annan ma välja oma luulekogu ja esitlen seda 2023. aasta “Särinal”. Ilmselt oli see idee kusagil kehasoppides küpsenud ja siis leidis õige aja, et end ilmale näidata.
Pärast seda väljaütlemist hakkas luulet voolama. Vahel lausa nii, et pidin duši alt kiiresti välja jooksma, et kirja panna… ja jalutuskäikudel lihtsalt tulevad read. Sellepärast mul ongi raske enda kohta öelda, et olen luuletaja. Need read sel perioodil kuidagi valgusid läbi minu. Aga mul oli siis ka palju aega. Olin läbipõlemise äärel ja võtsin endale aega taastumiseks. Jalutasin palju metsas – võtsin nii-öelda aja maha. Ja sellest sündis luulelooming.