Konstantin Kuningas
Noorsooteatris esietendus 10. septembril alates 3. elueast mõeldud vaatajatele nukuetendus “Lenda-lenda, röövik”.
Loo, milles on nukkudega laval Getter Meresmaa, Jevgeni Moissejenko ja Karl Sakrits, lavastas Katri Pekri, teatri kõige rohkem etendusi andnud naisnäitleja kuuel aastal – näiteks mängis ta 2014/2015 hooajal 282 etenduses.
Pekri oli lavastamismõtet endaga kandnud Turu Kunstiakadeemia lõpetamisest saadik 2011. aastal. Siin-seal tegi ka väiksemaid lavastamis-”sutsakaid”, kuid pigem kahasse ja piiratud arvuga publikule. Sellist sisemist “jah, seda ma soovin lavastada!”-soovi loomaterjali näol polnud varem tekkinud.
Teemaga tuli tal äratundmine, lugedes Moira Butterfieldi raamatut “Liblikas”, mis on olemuselt ülimalt napisõnaline, samas väga selge ja huvitav. See meeldis Pekrile ja pani kohe meeled liikuma: ahhaa, nukuteatrivõtmes saaks seda hästi lavale panna.
Ühendkuningriigi terviseohutusagentuuri (UKHSA) tänavustel andmetel puutub 40% brittidest kokku tervistkahjustava tänavamüraga. Heli- ja valgusmüra on ühed unehäirete põhjused, mis lähevad Ühendkuningriigi majandusele maksma ligi 34 miljardit naela aastas. Samamoodi on tähenduslik, et värske Kreeka metsapõleng on suurim Euroopa Liidu ajaloos.
Looduses viibimine on Katri Pekri rahupaik ja loominguliste ideede alge. Kunstirühmituses Emotsionaalsed Maastikud on ta otsinud seoseid kaasaegse mõttemaailma ja metsiku looduse vahel. Looduses ta taastub ja leiab uut jõudu, mille najal edasi toimetada. Linnamürasse töövälisel ajal niisama kergelt ei kipu.
“Liblikale” Pekri kohe ennast lavastajaks ei pakkunud, vaid saatis kunstilisele juhile Mirko Rajasele kirja, et Butterfieldil on selline põnev lasteraamatusari (“Liblikas”, “Taim”, “Konn”, “Lind”) ja võib-olla keegi sooviks neist midagi lastele luua. Kuni Rajas küsis Pekrilt ühel kohtumisel, kas ta on raamatute seast juba valiku teinud ja millises võtmes lavastust näeks.
“Algusest peale oli minu kindel soov, et loo selgroog on liblika eluring ise, mitte sõprus, armastus või midagi muud, maksimaalselt selles vormis, nagu see looduses toimub, aga läbi fantaasiaprisma: lavaline looduskeskkond on võimendatud, tegelaskujud väikese vimkaga ja natuke huumorit võiks ikka ka olla,” ütleb Pekri.
Sellised sisendid andis ta teatriga eelmisel aastal liitunud Helena Läksile dramaturgitööks. Loo kirjapaneku ülesanne tundus küllalt lihtne: kirjutada millestki, mis on kindel ja selge – munast koorub röövik, kes sööb ja kasvab, nukkub ja saab liblikaks –, kuid mida lähemalt Pekri ja Läks vaatasid, seda rohkem kõhklusi tekkis. Kuidas ikkagi rääkida seda üpris eriskummalise muutumise lugu nii, et see oleks lapse jaoks jälgitav?
