15.-16. septembril toimus kultuurifestival “Särin” ning see tõi ka mind üle pika aja Tallinnast mitmeks päevaks Raplasse. Lisaks “Särinalt” saadud kultuurielamustele nautisin neil päevil ka jalutuskäike Rapla aedlinnakus, mahlategu koduaia õuntest ja Raplamaalt korjatud jõhvikate puhastamist. “Särin” oma erilise atmosfääri ja need soome-ugrilikud igapäevatoimetused lapsepõlvekodus tõid pähe päris mitu ootamatut mõtet.
Meenus 2018. aastal toimunud Raplamaa arengukonverents, mida toonase raplakana kuulamas käisin. Värskelt oli siis valminud “Raplamaa arengustrateegia 2035+”, mida konverentsil tutvustati. Samuti kõlasid seal mitmed muud tulevikku vaatavad ettekanded. Mäletan, et olin toona konverentsil kõlanud ideedest väga inspireeritud, sest mind vaevasid sageli tunded, et minu kodukant ei arene piisavalt kiiresti ja ei sea endale ambitsioonikaid eesmärke. Olin toona töötanud Raplamaal nii riigiametniku kui ka ajakirjanikuna ning näinud, kuidas väärt ideed surid sageli nõupidamiste laua taga ja kuidas muutmist vajavatele küsimustele läheneti mitte nurga alt, kuidas saaks, vaid hoopis, miks ei saa teha.
Rapla, ära jumala eest arene!
