Triinu Reedik tegi kannapöörde ja vahetas psühholoogi ameti Kehtna põhikooli bioloogiaõpetaja oma vastu välja. „Mul tekkis suur sisemine tung olla just see aktiivne osaline klassiruumis ja anda oma panus sellesse, et õpilased tunneksid ennast klassiruumis hästi,” kirjeldab ta.
Triinu kasvas Tallinnas. Nagu ta ise ütleb, siis Mustamäe mändide all. Juba lapsena meeldis talle aga looduses olla. „Ronisin puude otsas ja ujutasin laevukesi porilompides,” ütleb ta naerdes ja lisab: „Oli loogiline tulla linnakärast kaugemale, seda eriti siis, kui lapsed sündisid.”
Kogu Triinu emapoolne suguvõsa on Raplamaalt pärit ja nii seadis Triinugi enda just siin sisse. Mitu aastat elas ta Vaimõisa metsade vahel keset rahu ja vaikust. „See oli hästi tugev kontrast, aga sellega harjus väga kiiresti,” kirjeldab ta. Tänaseks elab Triinu Raplas, aga naudib siinset rahulikumat tempot senini.
Õpingud kahes koolis korraga
Triinu haridusteekond näitab selgelt naise janu uute teadmiste järele. „Ma ei kannata koolist pikalt kaugel olla,” ütleb ta naerdes. Pärast gümnaasiumi lõpetamist läks ta psühholoogiat õppima. „Mul polnud õrna aimugi, mida ma teha tahan,” tunnistab ta ausalt. Olles aga viieline õpilane, tundus ülikooli astumine loogiline järgmine samm. „Vaatasin erialasid ja mida seal pakutakse. Kui ma õppekavasid võrdlesin, tundus psühholoogia lihtsalt selline, mis mulle nendest valikutest kõige rohkem endale huvi pakkus. Nii ma seda õppima läksin,” räägib Triinu. Ka oma edasisel haridus- ja karjääriteekonnal on ta teinud otsuseid lähtudes sellest, mis teda parasjagu kõige rohkem paelub. „Ma olen alati võimalustele avatud olnud,” ütleb ta.
Ta asus õpingute ajal Tallinnas tööle AHHAA keskuse giidina, viies noortele läbi erinevaid töötubasid. „Seal tekkis äratundmine, et see on tegelikult päris lahe,” ütleb Triinu noortega töötamise kohta. Kui ta oma esimese lapsega koju jäi, kadus pealinnas AHHAA keskuse filiaal ja sellega koos ka Triinu töökoht. See andis naisele võimaluse mõelda, kuidas edasi minna.
„Ma tundsin, et lihtsalt niisama kodus olla ei taha. Mõtlesin, et läheks uuesti õppima,” kirjeldab ta. Ta kaalus Tallinna Ülikooli pedagoogilise seminari noorsootöö eriala ja Luua metsanduskooli loodusretke juhtimise vahel. „Käisin katsetel ära, sain mõlemasse kooli sisse ja kuna ma ikka veel ei suutnud otsustada, kumba minna, sest mõlemad tundusid päriselt nii põnevad, juhtus nii, et astusin kahte korraga,” kirjeldab Triinu.
Triinu oli mõlemas koolis kaugõppes ja nii õnnestus tal need omavahel ühtima panna. Ta meenutab seda aega heade sõnadega. „Oli hästi intensiivne väikese lapse kõrvalt kahes koolis käia, aga samas hästi põnev ka, sest need õppejõud ja õpetajad olid enda eriala entusiastid ja nad oskasid seda väga hästi edasi anda,” ütleb Triinu. Mõlemad õppekavad olid ka väga praktilised ja kinnistasid tema jaoks teadmise, et ta soovib end edaspidi tööalaselt just noorte, hariduse ja loodusega siduda. „Mida aeg edasi, seda rohkem ma tunnen, et see kooslus on minu kutsumus,” ütleb ta.
Märjamaale kolides töötas ta peaaegu kaks aastat kohalikus noortekeskuses, juhendades seal ka loodusringi. Siis suundus aga tööle kooli, täpsemini Keila kooli huvijuhiks. Kolmanda lapse sündimise ajaks hakkas Keilasse sõitmine Triinut väsitama ja ta otsustas kohalikul tööturul ringi vaadata. Triinu kandideeris Märjamaa gümnaasiumi HEV-koordinaatori kohale. Ootamatult juhtis Märjamaa haridusnõunik tema tähelepanu hoopis ühele teisele konkursile. Vald otsis parasjagu psühholoogi. Pärast väikest kõhklust saigi Triinust Märjamaa valla psühholoog, kelle hoolde usaldati umbes 800 valla koolide õpilast.
Seni oli psühholoog olnud tööl Märjamaa gümnaasiumis, aga valla jaoks oli see uus ametikoht. See omakorda tähendas, et Triinul tuli sisuliselt välja mõelda, kuidas kõikide valla koolide jaoks olemas olla. Ta tunnistab, et algus oli intensiivne ja enda jagamine keeruline. Pealegi asus ta tööle 2020. aastal keset koroonapandeemiat, mis just eriti tugevalt noori mõjutas.
Viimased aastad on noortele rasked olnud
Kuigi Triinul pole psühholoogina töötades võrdluseks kogemust koroonaeelsest ajast, ütleb ta, et esimestel aastatel nägi ta noorte seas palju ärevust. Noored, kelle üks olulisemaid ülesandeid on omavahel suhteid luua, sunniti isolatsiooni ja see oli nende jaoks raske. „Nad oskavad kõige paremini oma teadmisi konstrueerida just läbi selle, et suhtlevad teiste inimestega, suhtlevad omaealistega,” kirjeldab Triinu. Ja kui koolid taas avanesid, oli õpilastel keeruline harjuda, sest neil tuli hakata oma suhteid uuesti üles ehitama. Seda tagasisidet andsid ka õpetajad, et õpilased on klassis ärevad ja neil on raske näiteks klassi ees oma töid esitada või grupitöid teha.
Triinu näeb siiski ka selle perioodi positiivseid mõjusid. Koroonapandeemia aitas vaimse tervisega tegelemist normaliseerida. Enne seda olid hoiakud pigem ettevaatlikud, kuid just noored tulid kiiresti uue mõtteviisiga kaasa. „Minu kõige suurem esimene nii-öelda missioon oligi tuua vaimse tervise teemad rohkem esile, normaliseerida, et on täiesti okei tegeleda selle teemaga. Nii nagu ma käin hambaarsti juures kontrollis, on okei hoolitseda oma vaimse tervise ja heaolu eest,” räägib Triinu.
Koroonapandeemiale järgnes Ukraina sõda ja kodudes tajutav ärevus tuli jällegi noortega kooli kaasa. Koolidesse tulid ka ukrainlastest õpilased, kes ei osanud eesti keelt. Taas tuli noortel üksteisega kohaneda ja uusi suhteid looma asuda.
„Mida aasta edasi, seda rohkem on andnud tunda ka see, et õpilastel on raskem oma tähelepanu suunata ja hoida. Sellel on mitmeid põhjuseid, kuid muutlik ja ebakindel keskkond on kindlasti üks aspektidest, mis on keskendumisraskused rohkem esiplaanile toonud,” leiab Triinu. Kui koroonapandeemia-aegne ärevus ei olnud enam esiplaanil, tekkis noortel aina enam keskendumisraskusi.
Õpetajana saab rohkem ära teha
Triinu töötas psühholoogina ligi kolm aastat. Kuni tegi tänavu kannapöörde ja läks hoopis Kehtna põhikooli bioloogiaõpetajaks.
Otsus õpetajaks hakata sündis pikema aja jooksul. Psühholoogina tööle asumise ajaks oli Triinu alustanud õpinguid magistrantuuris hariduse juhtimise erialal. „Ma jõudsin äratundmisele, et just see, kuidas kool õpilaste vaimset tervist saab toetada, on see, millest tahaksin oma magistritöö kirjutada,” jagab ta mõtteid. Ta rääkis nii õpilaste, õpetajate kui ka juhtkonnaga õpilaste vaimse heaolu toetamisest ja kujundas endale esialgse pildi, kuidas luua keskkond, kus õpilastel on hea ja turvaline olla ja kus nad tunneksid end oodatuna.
Psühholoogina oli Triinu roll olla neutraalne kuulaja, kes sai anda näpunäiteid. Ja samas puutus ta kokku noortega, kellel oli selgelt puudu just usalduslikust suhtest täiskasvanutega. Ta hakkas nägema, et saab turvalise keskkonna loomiseks palju enam ära teha, astudes klassiruumi õpetajana.
„Ma tahan päriselt anda oma panuse sellesse, et õpilased tunneksid ennast klassiruumis hästi, et neil tekiks motivatsioon, et nad saaksid aru, miks nad midagi teevad. Kindlasti on väga palju õpilasi, kes juba on leidnud oma „miks-i”, ja loomulikult väga palju õpetajaid, kes teevad väga suurepärast tööd ja suudavad oma klassi motiveerida. Aga minu isiklikuks missiooniks sai olla ise klassiruumis ja luua ise seda muutust, mitte tegeleda tagajärgedega,” räägib Triinu.
Probleeme ennetades ei lähe tulevikus ka enam nii palju ressursse vaja „tulekahjudega” tegelemiseks.
Muutuste loomiseks on palju võimalusi
Õpetajaametisse aitab Triinul sisse elada arenguprogramm Noored Kooli. Teda kõnetasid nii kogukond, mille arenguprogramm loob, kui ka väärtused, mida see kannab. Programm on võtnud erilise tähelepanu alla koolid, kus pärast põhikooli edasi õppima suunduvate noorte hulk on keskmisest väiksem. See programm loob hariduse eestvedajaid, kes tagaksid, et hea haridus jõuab iga õpilaseni.
„Mul oli ilus visioon, idealistlik vaade, kuidas asjad võiksid olla. Ma olin näinud praktilist poolt nii ise õpilasena kui ka lapsevanemana kui ka tugispetsialistina koolis töötades, kus õpilased oma murekohti jagasid. Mul oli puudu üks oluline lüli seal vahepeal, ilma milleta haridussüsteemis ei saa, see on õpetamine,” räägib Triinu, miks teda programm Noored Kooli kõnetas.
Tänavu kevadel tegi Triinu läbi põhjalikud katsed programmi astumiseks. Kevadest saati on ta õpetajaametiks ettevalmistusi teinud. Osa ettevalmistuskoolitusest on vaatluspraktika samas programmis osalenud õpetaja juures. Ainuke õpetaja Raplamaal, kes seda pakkus, oli Kehtna koolis. Ühtlasi selgus, et kool otsib bioloogiaõpetajat. Triinu huvi looduse vastu tähendas, et just bioloogiaõpetaja oli ka tema esimene valik. Järgnevad kaks aastat osaleb ta programmis Noored Kooli, mis tähendab, et üle nädala on Triinul kaks täispikka koolituspäeva.
Kooliaasta algas Triinu jaoks seega Kehtnas ja uues rollis. Lisaks bioloogiale annab ta ka matemaatika, loodusõpetuse ja inimeseõpetuse tunde. Alles pärast tööle asumist turgatas talle pähe ka tore kokkusattumus. Ta õpetab koolis, kus alustasid oma haridusteed nii tema ema kui ka vanaema.
Esimesed nädalad on Triinu sõnul kulgenud intensiivselt, aga toredasti. Ta ütleb, et varasem töö noortega andis piisavalt kogemust, nii et õpilaste ette astumist ta ei peljanud.
Talle meeldivad hetked, mil need õpilased, kes ehk alguses kaasa mõtelda ei viitsinud või omavahel lobisesid, ühtäkki vaikseks jäävad. „Sa sõna otseses mõttes kuuled, kuidas nad mõtlevad ja ma saan seda neile tagasi peegeldada,” jagab ta oma esimesi töövõite.
On selge, et Triinu soovib haridusellu muutusi tuua. Uurin, kas õpetajaamet on sellel teekonnal vaheetapp. Ta ütleb, et järgmised paar aastat näeb ta end kindlasti õpetajana. „Ma arvan, et igal inimesel, kes haridusmaastikul tahab midagi ära teha, võiks olla selline sissevaade olemas,” ütleb ta. Sealt edasi on ta võimalustele avatud. Triinu lisab, et iga muutuste tooja ei pea olema direktor või minister, võimalusi selleks on tegelikult palju.
