Valter Uusberg
Raplamaa kaasaegse kunsti keskuses oli paar nädalat aega vaadata Ado Tuuga suurepärast näitust tema tehtud logodest. Siin põgus järelkommentaar.
Juhtus nii, et samal õhtul pärast näituse avamist sirvisin raamatukest „Haikud – Jaapani luulet Uku Masingu tõlkes“ (Ilmamaa 1997). Olin ilmselt sedavõrd nähtud töödes kiirguva kõrge graafilise distsiplineerituse mõju all, et hakkasin raamatu järelsõnas (Jaanus Valk) ette tulevaid haiku nõudliku vormi printsiipe kohe seostama Ado loodud logodega.
Haiku napp kolmerealine loetud silpidega luulevorm pärineb 16.–17. sajandi Jaapanist. See väärtustab kainet väljendusviisi ja püüdu kirkuse, lihtsuse, siiruse ja ka hingestatuse poole. Enam-vähem samadel vormilistel eesmärkidel tegutseb minu meelest ka logo sepitseja – puhastab motiivi kõigest liigsest ja jääb vaid mõne loetud võtte juurde – seda peetakse graafilise disaini kõrgemaks pilotaažiks. Näitusel eksponeeris Ado logosid suurendatuna ja nende graafiline kontsentreeritus pääses veelgi selgemini mõjule.
Kui haiku juures on tähtis sõnastuse täpsus, sisenduslikkus ja vihjavus, siis sama kehtib logo puhul, eriti viimane tunnus – tugev logo on alati vihjeline, mitte ülearu otseütlev. Haiku paneb rõhku luulepildi värskusele ja uudsusele, mis pole võõrad ka Ado tehtud logodele. Siinsele kunstiliikide võrdlusele lisab jumet veel seegi, et haikut peetakse kõigist kirjandusliikidest kõige pildilisemaks. Haiku eesmärk on jäädvustada hetk, viiv võimalikult täpselt, omapoolset lisamata, ebaisikuliselt.
Just see ebaisikulisus jäi mind haikude juures kummitama ja lõi tugeva silla logopoolse keelega. Õnnestunud logo on ebaisikuline korduvaks kasutamiseks mõeldud graafiline teos (pigem graafiline haiku), mis pakub pildilist identiteeti laiemale või kitsamale asjaga seotud ringkonnale. Niisugune iidse kirjandusliku vormi ja tänase graafilise disaini kõrvutamise idee sündis tänu Ado näitusel kogetule.
