Tänavu möödus 75 aastat Käntu lahingust ja sellest, kui Nõukogude okupatsiooniväed vallutasid Relvastatud Võitluse Liidu (RVL) teise staabipunkri. Seda sündmust mälestati pühapäeval, 15. oktoobril Käntu rabas toimunud kokkusaamisel.
Juba aastaid on seal oktoobri keskpaigas koos käidud, et hoida elus mälestust metsavendade tegevusest. Seekord oli päikesepaistelisel päeval punkri asukohas kokku tulnud ligikaudu 50 inimest. Kokkusaamiste initsiaator ja läbiviija on Aimar Maiste. Metsavendade mälestuse talletamise ja elus hoidmise võttis ta oma südameasjaks juba mitu aastat tagasi. Näiteks viis ta läbi metsavend Endel Redlichi mälestuskivi avamise ning hoolitseb RVL-i teise staabipunkri asukoha korrashoiu eest. Vahetult enne pühapäevast kokkusaamist organiseeris ta sealse mälestuskivi juurde lipumasti, kus lehvis kogu päeva sinimustvalge lipp.
RVL-i teine staabipunker, kus pühapäevane üritus toimus, asub Vigala kandis sügavate laante keskel. Kõigest loetud kilomeetrid on sealt nii Rapla- ja Läänemaa kui ka Rapla- ja Pärnumaa piirini. Kui täpselt ei teaks, kuhu minemas oled, siis on väga lihtne ära eksida. Aga eks selles ju punkri mõte seisneski – olla eraldatud paigas ning raskesti avastatav. Praegu seal enam punkrit ei ole. Küll aga on vundamendi jooned maastikust eristatavad. Endise punkri asukohas asub mälestuskivi, millel on tahvel kirjaga: “Siin asus Relvastatud Võitluse Liidu teine staabipunker. 15. oktoobril 1948 toimus haarang ja RVL punker hävitati okupantide poolt. Võitluses Eesti vabaduse eest langesid Eduard Mulk, Mihkel Soosalu. Eesti Endiste Metsavendade Liit”.
Ilmataat oli pühapäevast kokkusaamist õnnistanud päikesepaistelise ilmaga. Kohati käisid üle raba ka lühikesed vihmahood, aga need kedagi ei häirinud. Päev kulges rahvuslikus ning väärikas meeleolus. Eesti hümni küll ei lauldud, kuid ümberringi lehvisid Eesti lipud ning metsatukas suitses lõke. Teiste seas esines sõnavõtuga arheoloog ja ajaloolane Mati Mandel. Tema andis ülevaate RVL-i ajaloost. Kaitseliitlane Sulev Hatto rääkis sellest, mida ta oli kuulnud Käntu lahingu käigust ja sellest, kuidas metsavennad taandusid haarangu käigus lääne suunas. Märjamaa valla esindajana pidas kõne volikogu esimees Ottomar Linna.
Teist aastat järjest oli kohal ka Riigikogu liige Leo Kunnas. 2022. aastal keskendus tema sõnavõtt sõjasündmustele Ukrainas, tänavu rääkis ta lähemalt metsavendlusest. Huvitava tähelepanekuna tõi ta välja Eesti viimase teadaoleva metsavenna August Sabbe elukäigu. Tema surmast 1978. aastal jäi Eesti taasiseseisvumiseni pelgalt 13 aastat, mis ei ole üldse pikk aeg. Eks metsavendade tegevuse siht ja eesmärk oligi oma kodumaa iseseisvumine.
Vaimuliku mõõtme andis pühapäevasele sündmusele kirikuõpetaja Meelis Malk oma sõnavõtuga. Ta pani kohalviibijatele südamele, et tee Käntu rabasse ei kasvaks kunagi rohtu ning mälestus metsavendade kangelaslikkusest ei ununeks.
Kuna tänavu möödus lahingust 75 aastat, võtsid korraldajad piduliku sündmuse käsile veidi suurejoonelisemalt kui varem. Nii näiteks kõlasid pärgade asetamise tseremoonia käigus metsavahel aupaugud. Varasematel aastatel pole seda olnud. Esimesena asetas mälestusmärgile pärja Kaitseliidu Rapla maleva esindus, seejärel Märjamaa vallavalitsuse ja vallavolikogu nimel Ottomar Linna ja kolmandana Eesti Leegioni Sõprade Klubi (ELSK). Seejärel võisid kõik soovijad asetada mälestusmärgile küünla ja seda võimalust kasutas kümmekond inimest.
Ürituse ametlik osa koos sõnavõttude ja tseremooniatega kestis umbes pool tundi. Sellele järgnes n-ö mitteametlik osa, mis oli tegelikult vähemalt sama tähtis kui esimene pool. Tühja kõhuga ei lubanud korraldajad kellelgi tagasi koju pöörduda. Toidulaud oli kaetud hernesupi, leiva, soolapeki ja grillitud vorstidega. Sellised valikud oleks kindlasti ka metsavendade tuju heaks teinud. Mõnusat õhkkonda aitas luua lõkke ääres kõlanud lõõtsamuusika Bert Laagi esituses.
