Aili Kuldkepi teekond niplispitsini sai alguse rahvariietest

Aili Kuldkepi nime teavad paljud raplamaalased. Nii mõnegi jaoks seostub tema nimi lauatennisega, kuna ta on seda mänginud üle 60 aasta. Mõnele seostub tema nimi aga õpetamise ja koolidega, kuna ta on töötanud vene ja inglise keele õpetajana nii Rapla keskkoolis (hiljem ühisgümnaasium) kui ka Rapla täiskasvanute gümnaasiumis. Ka Rapla kirikuga on ta tugevalt seotud ja just hiljuti pälvis ta panuse eest koguduse ellu EELK aukirja. Käsitööga sinapeal olijatele seostub aga Aili nimi esmajoones niplispitsiga. On ta ju seda pitside emaks olevat pitsiliiki harrastanud ligikaudu 30 aastat ja õpetanud teistelegi.
Niplispitsi juurde sattus Aili tänu soovile teha endale Rapla rahvariided ja käiste äärtesse oli just niplispitsi vaja. Käsitöö tegija on ta küll juba väga noorest peale, huvi ja oskused tulid kodunt kaasa.
See, et 90-ndate alguses tekkis nii mõnelgi pärast taasiseseisvumist tungiv soov omada oma kodukandi rahvarõivaid, ei ole midagi ebaharilikku. Eelmine Käsitöölane kajastas rahvarõiva koolituse lõpetamist ja nii mõnegi naise jutust jäi kõrvu, et neilgi tekkis soov oma komplekti järele umbes samal ajal.

Pikk teekond rahvariieteni
Esimese rahvarõivakomplekti valmimine võttis Ailil päris kaua aega – 20 aastat. See aeg on aga täis erinevaid kursuseid, kus jupikaupa õppides komplekt valmis. See on hea näide, et kuigi lõpptulemus on ka tähtis, on teekond sellest veel tähtsam. Ja seda teekonda meenutab Aili naerulsui, näidates erinevaid tunnistusi, mis tal sellest ajast alles on.
“Esimene niplispitsi kursus, kus osalesin, toimus 1993. aastal Kehtna kodumajanduskoolis. Ja siis jäi Ilutegija käsitöölehest silma, et Pärnus hakkab niplispitsimeister ja Pärnu kutseõppekeskuse juhataja Eeva Talts suviseid niplispitsikursuseid tegema. Mitu suve sai siis Pärnus töötubades käidud. Kursus oli nädal aega järjest, päevad olid hommikul üheksast õhtul neljani,” meenutas Aili, lisades, et need kursused olid alati ülimalt toredad ja peale niplispitsi olid ka muud kursused, kus osalesid naised, kes huvitusid näiteks nahatöödest või õmblemisest.
Esimesed käised valmisid Ailil samuti Pärnus Marvi Volmeri, hinnatud rahvariiete meistri juhendamisel. Kirivöö ja pottmüts valmisid aga Tõstamaal toimunud käsitöökursuste ajal.
Aili tunnistas, et ainus, mida ta ise pole oma rõivaste juures teinud, on seelikukangas. See kooti tema jaoks valmis.
Kuna Ailil on kaks tütart, oli pärast esimeste rahvariiete, mille sai endale Palmi, vaja ka Signele oma komplekti. 2019. aastal, kui Kehtnas lõpetas rahvarõivaste koolitus, oli lõpetajate hulgas ka Aili. Selle ajal valmisid tal käised endale ja komplekt Signele. Toona rääkis Aili Käsitöölasele, et tal on raske uskuda, kui suure tööga ta hakkama on saanud. Kuigi niplispitsi tegemine ei olnud tookord kursuse osa, õpetas Aili pitsitegu juba siis teistele kursusel osalenud naistele.

Teiste õpetamine
Praegugi juhendab Aili Raplamaa rahvarõiva nõuandekojas niplispitsi kursust, teist aastat järjest. Mõlemal aastal on osalejaid olnud kümmekonna ringis. “Enamik naisi on seal need, kes endale samal ajal rahvarõiva kursusel riided teevad. Mõned naised on tulnud ka lihtsalt huvist niplispitsi vastu. Tänu Anne Ummalasele olen ma seal õpetaja, tema on toonud mind õpetamise juurde,” sõnas Aili. Küsimusele, kui kiiresti niplispitsi tegu selgeks saab, vastas Aili, et see oleneb ikka inimesest. Näiteks üks nõuandekoja juhendajatest, Gerly Karu suutis väga kiiresti ka keerulisi mustreid luua. “Muidugi on ka loobujaid, sest alguses tundub see tehnika tõesti raske. Kes selle aga ära tabab, sellel läheb ludinal. Ega minul endalgi see väga kergelt tulnud,” tunnistas Aili naerdes.
Rahvarõivastega seoses tasub kindlasti mainida, et Aili on joonistanud mustri kõikidele seni teadaolevatele Rapla kihelkonna rahvarõivaste käistele. See on olnud suur töö, kuna valmisid ka proovilapid. Aili selgitas, et mustri tegemiseks on olemas täppidega põhjad. “Kas see täppide vahe on kaks ja pool millimeetrit, kolm või viis, oleneb pitsi tihedusest. Niplispitsil on kaks põhilist lööki – rist ja keerd, neist moodustuvad linalöök – rist, keerd, rist; täislöök – rist, keerd, rist, keerd; poollöök – rist, keerd. Rapla rahvarõiva pitsid ei ole rasked, sest need niblatakse vaid põhilöökidega.
Keerulisem on mandlitega, töövõttega, mis moodustab mandli kuju. Mandlit peetakse niplamise kõige keerulisemaks elemendiks, nii et kes sellega hakkama saab, on eriti tubli, kuigi sedagi niblatakse vaid põhilöökidega. Õnneks Rapla rahvariietel seda rasket elementi pole, kuid näiteks Märjamaa omadel on. Niplispitsid on omased Põhja-Eesti käistele. Aitasin Gerly Karul teha Kadrina käisepitsi, kus on kasutatud kontuurniiti,” rääkis Aili.

Järjehoidjad on kõige mõnusamad
Näidates oma kõige viimast tööd, tütre hõbepulma aastapäevaks valminud viljapeadega pilti, sõnas Aili, et sellise töö valmimiseks kulub kuu ikka, kuna see koosneb mitmest osast ja niplamine ei ole asi, millega ta tegeleks kaheksast viieni, see käib muude tegevuste kõrvalt. Näiteks üks koht, kus suvisel ajal võib Ailit niplamas näha, on kirik. Teeliste kiriku lahtiolekuaegadel, kui on tema kord valves olla, on Ailil alati niplamispadi kaasas.
Küsimusele, kas niplamine kuidagi kehale ka halvasti mõjub, vastas Aili, et niplamispadi peab asuma madalamal, muidu võib tõesti juhtuda, et õlad lähevad pingesse ja selg jääb kangeks.
Oma niblatud esemetest ei oska Aili ühtegi väga erilist välja tuua. Kõik tööd on tema jaoks omad ja erilised. Enamasti teebki ta asju endale, lähedastele ja kingiks. “Kõige vahvam aga on teha järjehoidjaid, sest see on kõige muretum kingitus, alati on mõni käepärast võtta. Vahva on teha ka võtmehoidjaid,” sõnas Aili.
Ajaliselt läheb järjehoidja tegemisele aga paar päeva ikka. Palju oleneb sellest, mitu paari pulki töös on. Neile, kes niplispitsi mõisteid ei tunne, selgitab Aili, et niplispitsis loetakse paare, mitte pulki, ja paari moodustavad kaks pulka. Mõnes üksikus väljaandes on küll juttu ka pulkadest, kuid see on pigem haruldane. Ailil endal väga suurte paaridega töid pole, kuid ta tõi välja, et eelmine niplispitsi seltsi juht Priit Halberg teeb 230 paariga väga grandioosseid asju.
Aili töödest võib aga erilisemaks pidada ühte niblatud salli. See oli seotud kuni 2019. aastani toimunud iga-aastase suursündmuse, rahvusvahelise pitsifestivaliga Pärnus, mis pärast eestvedaja Eeva Taltsi lahkumist saigi tema nime. Alati kuulutati enne festivali välja aasta teema, näiteks põll, kott, sall, loodus. “Minu jaoks tähenduslik oli 2009. aasta, kui teemaks oli sall. Igaühel oli võimalus ise joonistada skeem ja see ka teostada. Minu töö tunnistati teise koha vääriliseks,” sõnas Aili.
Ühe erilise tunnustuse osaliseks sai Aili ka aastal 2005, kui ta pälvis “Vanaema veimevaka” kuldordeni kui aasta parim niplaja.

Niplispitsi kongressid kui ideede kogumise kohad
Niplispitsimeistritest, keda Aili on imetlenud ja endale eeskujuks seadnud, toob ta välja Helene Kuma, kes oli 90-ndatel niplispitsi meistrite meister. “Praegu on mulle väga head nõuandjad Angeelika Nöps ja Kristiina Nemirovitš-Dantšenko. Kui oleme niplispitsi kongressidel välismaal käinud, olen vaadanud, mida välismaa meistrid teeevad. Näiteks tšehhidel on rohkem vabakäe pits ja nende pitsid on igasugusest materjalist, neil ei ole ainult linane kasutuses, neil võib robustne takunöör olla ka kunst,” rääkis Aili.
Meil ongi peamiselt linane ja puuvillane kasutuses olnud, kuid eks ole siingi teisi materjale kasutatud, teeb Aili vahelepõike. Hea näide on Juuru rahvariiete kardpits, mis on metallist. “Kardpitsi tööproovi tegin ma küll ära ja selle tegemine oli huvitav ja põnev, aga kuna selle hooldamine on keeruline, siis ma hästi ei usu, et seda veel kunagi teen,” sõnas Aili.
Niplispitsi kongressid olid varem ka need kohad, kus peale inspiratsiooni käidi materjale hankimas ja Aili tõdes, et nüüdki pole niplispitsi jaoks head materjali Eestist kohapealt saada, üldjuhul peab seda välismaalt tellima.
Kongressidel on hästi näha ka see, mismoodi erinevate piirkondade pitsid üksteisest erinevad. Aili tõi välja, et näiteks Hollandi pitsid on uskumatult peened, Põhja-Euroopa pitsid paistavad aga silma paljude paaridega.
Niplispitsi tegemise kõrval peabki Aili kõige toredamaks kongressidel käimist. “See seltskond seal on alati nii vahva,” põhjendas Aili. Ta on osalenud mitmel ülemaailmse niplispitsi organisatsiooni OIDFA kongressil, näiteks Prahas ja Nottinghamis. Kõik need reisid said teoks niplispitsi seltsi eestvedamisel. Koos seltsi liikmetega käis ta ka Raumas pitsifestivalil. 2020 pidi toimuma OIDFA kongress Tartus, kuna selle aasta oli Eesti Rahvakunsti ja Käsitööliit kuulutanud just nimelt pitsiaastaks. Ettevalmistused kongressiks olid juba tehtud, kuid üritusele tõmbas kriipsu peale koroona.
Järgmine suurem sündmus niplispitsimaastikul on MTÜ Niplispitsi Selts 30. aastapäeva tähistamine Pärnus 2025. aastal. Selts taaselustati Helene Kuma ja Eeva Taltsi juhtimisel Tammsaare maja muuseumis, meenutas Aili.
Aeg-ajalt on Aili pitsid mõnel näitusel üleval olnud, näiteks Eesti ekspositsioonis rahvusvahelisel näitusel Kentis ja iga-aastastel rahvusvahelise pitsifestivali näitustel Pärnus. Samuti on tema näputööd üleval olnud Rapla maakonnas, kuid peamiselt koos teiste meistrite, näiteks Helju Väli loominguga. Ainult tema enda käsitööst on olnud üks näitus Kehtnas.
Praegu Ailil ühtegi uut tööd niplamispadjal ootel pole, kuid teiste õpetamine käib täie hooga ja kui mõni hea idee end ilmutab, küll siis taas niplamiseks läheb.